Taristu Ligikaudne lugemisaeg: 14 minUuendatud

Kas ettevõttel on vaja oma serveriruumi ja mida see viie aasta peale maksab

Arve oma serveri eest koosneb kuuest reast, millest pakkumises on näha ainult esimene. Siin on kõik kuus avalike hindadega — ja maksusääst, mida Eesti osaühingul ei ole.

Oma serveriruumi ja rendi viie aasta kulu võrdlus: raua hind, elektri tarbimisvahemik, litsentsid tuumade järgi ja inimese aeg

„Oma serverit enam ei ole, kõik on meil pilves“ ja „oma server tasub viie aastaga ära“ on kaks lauset, mida ühe ja sama nädala jooksul võib kuulda kahelt inimeselt, kes mõlemad töötavad arvutitega ja mõlemad on veendunud. Huvitavam on see, et peaaegu keegi neist ei ole kumbagi varianti lõpuni läbi arvanud, sest arve koosneb kuuest reast, millest pakkumises on tavaliselt näha ainult esimene.

See artikkel arvutab oma serveriruumi ja rendi mõlemad pooled avalike hindadega ja nimetab ka selle rea, mida Eestis kõige sagedamini valesti kokku lüüakse — maksusäästu, mida osaühingul lihtsalt ei ole. Jutt ei ole sellest, millist veebimajutuse paketti veebileht vajab; sellele vastab eraldi artikkel virtuaalserverist, VPS-ist ja pilveserverist. Siin on ettevõtte süsteemid, üks füüsiline masin ja küsimus, kas osta või rentida.

Mida me täpselt võrdleme ja millised kuus rida arve moodustavad

Võrdlus on masina vahel, mille ettevõte ostab ja paneb enda juurde, ja samaväärse masina vahel, mille ta rendib andmekeskusest, mõlemal juhul viie aasta peale ette. Viie aasta aken ei ole valitud suvaliselt — see on umbkaudne aeg, mille järel server ei ole enam garantiis ja hakkab otsust nõudma, ja see on ka aeg, milles rendimaksed jõuavad kokku ostuhinna suurusjärku. Lühem aken paistab alati rendile soodne, pikem alati ostule soodne, seega tuleb iga sellist arvutust lugeda koos selle perioodiga.

Ridu on kuus ja esitlusse jõuab tavaliselt ainult esimene. Raua hind. Elekter. Ruum ja selle jahutus. Tarkvaralitsentsid, kui neid üldse vaja on. Aeg, mis inimesel kulub süsteemi hooldamisele, uuendamisele ja reageerimisele, kui miski ütleb üles reede õhtul. Ja lõpuks garantii koos sellega, mis juhtub pärast selle lõppu. Rendi poolel on esimesed kolm rida hinna sees, neljandat tavaliselt ei ole, viies sõltub sellest, kui palju teenust lepingusse kuulub, ja kuues kaob lihtsalt ära, sest raud ei ole teie oma.

Edasi on igal real päris number avalikust allikast, ja seal, kus ausat arvu ei ole, on see otse öeldud. Kaht kuuest reast ei õnnestu avalike allikatega sulgeda, ja see ei ole arvutuse puudus, vaid kõige tähtsam, mida sellisest võrdlusest õppida — et suurim määramatus peitub just neis ridades, mida tavaliselt täidetakse tunnetusega.

Enne arvutamist tasub lauale panna veel üks asi: kaks poolt ei ole üks ja sama toode, isegi kui spetsifikatsioon klapib. Masinat ostes saab ettevõte vara, mida saab ümber seadistada, ümber tõsta või maha müüa, ja võtab ühtlasi kõik, mis sellega juhtuda võib. Rentides saab ta teenuse kindla vastutuspiiriga ja kaotab võimaluse rauaga oma äranägemise järgi ümber käia. Tabelis seda vahet ei ole, sest see ei ole rahas, ent just see määrab kõige sagedamini otsuse, ja seetõttu on aus see enne numbreid nimetada. Ka oma server ei tähenda veel, et teile kuulub sellel töötav süsteem: selle, mis teile kuulub, kui süsteem on valmis, määrab leping arendajaga, mitte serveri ost.

Raua hind, mis on kohe näha ja mis ei ole see, mis reklaamis kirjas

Dell PowerEdge T360 on tüüpiline ühe protsessoriga tornimasin, mille väike ettevõte ostaks oma serveriruumi. Delli USA poes algab selle hind 5339 dollarist, ent selles konfiguratsioonis on üks kuuetuumaline Xeon E-2436, üks 32-gigabaidine mäluplank, üks kaheterabaidine ketas ja — see on tähtsaim — üks aasta põhitoe. Delli Iirimaa konfiguraatoris maksab sarnane, aga realistlikumalt kokku pandud masin kahe toiteploki, RAID-kontrolleri ja neljakümne kuu toega 13 335,37 € ilma käibemaksuta.

Vahe nende kahe arvu vahel ei ole allahindlus, vaid kaks eri masinat, ja just siit tulevad enamik valevõrdlusi. Üleminek põhitoelt ProSupportile, mille puhul tehnik tuleb kohale järgmisel tööpäeval, maksab samas konfiguraatoris veel 799,69 €, ProSupport tehniku kohaletulekuga nelja tunni jooksul 1619,43 €, ja pikim pakutav tähtaeg on viis aastat. Mõlemad Delli konfiguratsiooninäited on hea meeldetuletus: serverite „alates“-hind ei ole hind, vaid kutse konfiguraator avada.

Praktiline järjekord on seetõttu tavalisele vastupidine. Kõigepealt kirjutatakse, mida masin tegema peab ja kui kaua see garantiis olema peab, siis pannakse see konfiguraatoris kokku kõigi ridadega, ja alles saadud arv on see, mida tohib rendihinnaga võrrelda. Ostu poolel on veel üks rida, mida sel hetkel keegi ei näe — mis juhtub kuuendal aastal, kui garantii on läbi ja ketas ütleb üles laupäeva öösel.

Konfiguraatoris on ka mitu rida, mis muudavad hinda rohkem kui protsessor, ja need valitakse tavaliselt harjumusest. Kaks toiteplokki kuumvahetusega šassiis maksavad samas Delli konfiguratsioonis 485,40 € rohkem kui lihtsam paar ja 684 € rohkem kui üks mitteredundantne plokk; RAID-kontrolleri vahetus lihtsama mudeli vastu võtab maha 1897,08 €. Ükski neist otsustest ei ole iseenesest õige ega vale, ent redundantsed plokid koos RAID-kontrolleriga on umbes 18 protsenti masina hinnast, ja need otsused tasub teha teadlikult, mitte loota konfiguraatori vaikevalikule.

Elekter, kus tähtsam on tarbimisvahemik, mitte hind

Ettevõtete elektrihinda avaldab Eurostat, ja seal on üks detail, mis muudab tulemuse umbes 1,4-kordseks. Hinnad on rühmitatud ettevõtte aastatarbimise järgi: ettevõte, mis tarbib aastas alla 20 megavatt-tunni, kuulub väikseimasse vahemikku, mitte sellesse, millest uudiste pealkirjad kirjutavad. Üks server, mis tarbib viiskümmend vatti pidevalt, sööb aastas vaid umbes 0,44 megavatt-tundi. Eestis maksis ettevõte 2026. aasta esimesel poolel väikseimas vahemikus 0,191 € kilovatt-tunni eest ilma tagasi saadava käibemaksuta, keskmises vahemikus 0,1399 €.

Vahe on umbes 1,4-kordne, ja just siin saab hästi mõeldud arvutus valeks. Kui arvud panna õigesse vahemikku, maksab server, mille protsessori soojuseraldus on 55 vatti, aastas elektris umbes 92 € ja viie aasta peale umbes 460 €. See ei ole raua hinna kõrval palju, ja just seetõttu tasub see rida ausalt välja arvutada, mitte vahele jätta: see ei ole rida, mis otsuse teeb, ja arvutus, milles see on üles puhutud, kaotab usaldusväärsuse ka ülejäänud ridades.

Veel üks viga selles reas on toiteploki nimivõimsuse pidamine tarbimiseks. Delli paigaldusjuhendis on otse kirjas, et soojusarvutus tehakse toiteploki nimivõimsuse järgi ja tarbimist tuleb kontrollida Dell Energy Smart Solution Advisoriga, seega 450-vatine plokk ei tähenda 450-vatist arvet. Protsessorite soojuseraldus samas konfiguraatoris kõigub 35-st 95 vatini, ja seegi ei ole tarbimine, vaid lähim avalik ligikaudne väärtus, mille tootja annab.

Veel üks põhjus see rida ise välja arvutada on see, et Euroopas erinevad hinnad peaaegu kolm korda. Samal perioodil maksis ettevõte keskmises vahemikus Soomes 0,0928 € kilovatt-tunni eest, Rootsis 0,1177 €, Iirimaal 0,2666 € ja Saksamaal 0,2058 €, Euroopa Liidu keskmine hind oli 0,1800 €. See tähendab, et üks ja sama arvutus Helsingis ja Frankfurtis annab eri vastused, ja just seetõttu andmekeskused Põhjamaades üldse on — aga ka seda, et võõras riigis tehtud võrdlus võib teie olukorras olla lihtsalt vale.

Ruum ja jahutus, kus aus vastus on „me ei tea“

Jahutuse rida täidetakse tavaliselt arvuga, mida kutsutakse PUE-ks — suhtega kõige vahel, mida andmekeskus tarbib, ja selle vahel, mida tarbib tehnika ise. Uptime Institute'i 2026. aasta küsitluses oli see suhe 644 andmekeskuses keskmiselt 1,52, vastajate suurimates andmekeskustes aga 1,45. Need arvud on õiged ja kasulikud, ent need kirjeldavad professionaalselt ehitatud saale, mitte kappi koridori otsas split-tüüpi konditsioneeriga.

Kapil konditsioneeriga avalikku PUE-d ei ole, ja me seda siin välja ei mõtle. Praktikas tähendab see kahte asja. Esiteks, kui masin seisab kontoris, tuleb jahutuskulu ise ära mõõta — lihtsaim viis on võrrelda elektriarvet suvel ja talvel. Teiseks on ruumil kulusid, mis ei ole elekter: koht, mida muidu kasutataks, katkematu toite allikas akudega, mida endid tuleb vahetada, ja see, et keegi vastutab temperatuuri eest ka puhkuse ajal. Need kulud ei ole suured, aga need ei ole null, ja rendi poolel neid ei ole üldse.

On ka üks ruumikulu, mida ei saa rahas väljendada ja mis ometi on reaalne: müra ja soojus kontoris, kus inimesed töötavad. Serveri ventilaatorid on koormuse all valjud, ja see on üks sagedasemaid praktilisi kaebusi väikeses ettevõttes, mis on masina pannud töökohtade kõrvale. Andmekeskuses ei ole see probleem kellelgi, ja kodus harjutakse sellega tavaliselt ära, leides sellele mingi kapi — mis on pärast täpselt see ruum, millel ei ole ei mõõdetud temperatuuri ega arvutatud jahutust.

Inimese aeg, mida ei ole üheski hinnakirjas

Viies rida on see, mille võrdlustes kõige sagedamini vahele jäetakse, sest sellel ei ole avalikku hinda: keegi uuendab operatsioonisüsteemi, kontrollib, kas varukoopiad tõesti taastuvad, jälgib ketta seisundit ja on kättesaadav siis, kui miski ütleb üles väljaspool tööaega. Kui teie süsteem töötab PHP või Node.js-iga, hõlmab see töö ka kasutatava versiooni toe lõppemise jälgimist. Mida teha, kui tugi on juba lõppenud, selgitame artiklis vanadest PHP ja Node.js versioonidest. See töö on olemas mõlemal poolel, kui masin on isehallatav, ja kaob ainult siis, kui see on ostetud koos serveriga teenusena.

Aus on öelda, et avalikku Eesti süsteemiadministraatori tunnitasu me ei leidnud ja välja ei mõtle. Mida saame nimetada, on meie enda avaldatud määr arendustööle — 50 € tunnis ilma käibemaksuta — ja see kõlbab siin ainult skaalaks, mitte halduse turuhinnaks. Selle skaalaga on kaks tundi kuus 6000 € viie aasta peale, viis tundi kuus juba 15 000 €, see tähendab mitu korda rohkem kui kogu elekter ja rohkem kui kokku pandud torni enda hind enne litsentse.

Just see rida pöörab tulemuse kõige sagedamini teistpidi. Ostu poolel on see nähtamatu, sest töö teeb inimene, kes on juba palgal, ja seetõttu ei ilmu see ühtegi tabelisse; rendi poolel on see kas sama nähtamatu või hinna sees ja seetõttu nähtav. Võrdlus, milles üks pool seda rida näitab ja teine selle peidab, ei ole võrdlus — ja see on sagedasim viis, kuidas oma server paistab tabelis odavam, kui praktikas välja tuleb.

Selle rea juurde kuulub ka üks vähem ilmselge kuluallikas — sõltuvus ühest inimesest. Kui serverit tunneb üks inimene ja see inimene lahkub või haigestub, lähevad teadmised sellest, kuidas masin on kokku pandud, temaga kaasa, ja järgmine alustab uurimisega. Selle sõltuvuse hind ilmub ainult üks kord ja tavaliselt kõige halvemas võimalikus nädalas, seega ei saa seda ette arvutada; mida saab, on nõuda, et konfiguratsioon oleks kirja pandud ja varukoopiate taastamine kontrollitud graafiku, mitte mälu järgi.

Litsentsid on koht, kus oma server järsku maksab või järsku säästab

Kui süsteem töötab Linuxil PostgreSQL-i või MariaDB-ga, ei ole litsentsirida üldse, ja ainus kulu on inimese aeg süsteemi hooldamiseks. Kui süsteem nõuab Windows Serverit, ilmub rida ja see on suurem, kui paistab: litsentsitakse tuumade järgi, miinimum on kaheksa tuumalitsentsi protsessori kohta ja kuusteist serveri kohta isegi siis, kui protsessor on üks, ja lisaks on iga kasutaja või seadme jaoks vaja kliendi juurdepääsulitsentsi (CAL). Microsoft märgib oma hinnakirjas Standard-väljaande soovitusliku jaehinna 1176 dollarit kuueteistkümne tuumalitsentsi eest, Delli samas konfiguraatoris müüakse sama toodet 1503,98 € eest.

Andmebaasi litsents on veel kallim. SQL Serveri standardväljaanne maksab Microsofti hinnakirjas 3945 dollarit kahe tuuma paki eest, ja miinimum on neli tuumalitsentsi füüsilise protsessori kohta, seega madalaim võimalik arve on 7890 dollarit. Füüsiliste tuumade mudelis katab standardväljaanne ainult füüsilise keskkonna, mitte virtuaalmasinaid selle peal, ja litsentsimine virtuaalse keskkonna järgi miinimumiga neli tuumalitsentsi igaühe kohta on eraldi tee, mis on saadaval ainult Software Assurance'i või tellimuslitsentsidega. Argument oma raua kasuks tuleb Windows Server Standardist, kus kehtib teine reegel: kuusteist füüsilisele masinale määratud tuumalitsentsi katavad peremeesmasina ja kaks virtuaalmasinat, neljale kahe tuumaga pilvemasinale, millest igaüks on litsentsitud eraldi (see on võimalik ainult tellimuslitsentside või aktiivse Software Assurance'iga litsentsidega), läheb tarvis kolmkümmend kaks tuumalitsentsi, sest miinimum on seal kaheksa masina kohta.

See ei ole lugu ega üldistus, vaid tootja litsentsireegel, mida saab lugeda tema enda dokumendist. Just seetõttu tuleb litsentsirida välja arvutada enne kõike muud: kui vastus on Linux, on see null mõlemal poolel ja ei otsusta midagi, aga kui vastus on Windows koos SQL Serveriga, võivad litsentsid olla suurim rida kogu viie aasta tabelis ja need võivad kaaluda üles nii raua hinna kui renditasu.

CAL'id on eraldi rida, mida on kerge unustada, sest see kasvab koos ettevõttega. Sama Delli konfiguraatoris maksab üks Windows Serveri kasutaja-CAL 84,06 €, seadme-CAL 65,93 €, seega kahekümne töötajaga kontorile on see umbes 1680 € lisaks serveri ja operatsioonisüsteemi hinnale. Neid litsentse on vaja lisaks Windows Serveri tuumalitsentsidele, mitte nende asemele. SQL Serveri standardväljaandel on Microsofti hinnakirjas ka teine mudel — serverilitsents 989 dollarit pluss CAL 230 dollarit igaühe kohta, ja nelja tuuma miinimumi 7890 dollari vastu on see soodsam umbes kolmekümne kasutajani. Seda piiri ei ole kuhugi kirjutatud soovitusena; see on lihtne jagamine, mille saab ise teha.

Rendi pool päris hindadega, mitte ümmarguse arvuga

Rendi poolel on hinnad avalikud ja need saab paberile panna samal minutil. Hetzneri privaatserver AX42 kaheksa tuumaga protsessori, 64 gigabaidi mälu ja kahe NVMe-kettaga maksab 97,30 € kuus ilma käibemaksuta, lisaks 1,70 € IP-aadressi eest ja 49 € ühekordse seadistuse eest, mis viie aasta peale annab 5989 €. OVH Advance-1 kuuetuumalise protsessori ja 32 gigabaidi mäluga maksab 159,99 € kuus, seadistustasu on ühe kuutasu suurune ja viie aasta kogukulu on 9759,39 €. Scaleway pakub kaheksa tuuma ja 64 gigabaidi mäluga masinat 119,99 € kuus.

Nende arvude juurde käib kaks märkust, ilma milleta võrdlus ei ole aus. Esimene on see, et need on isehallatavad masinad: andmekeskus garanteerib, et raud töötab ja võrk on, aga operatsioonisüsteemi uuendab, varukoopiaid kontrollib ja intsidente lahendab teie inimene. Teine on see, et odavaimad nimekirjakirjed ei ole võrreldavad masinad — umbes kuueeurone server kahe virtuaalse tuuma ja nelja gigabaidi mäluga on sootuks teine klass, ja selle panemine tabelisse kolmeteistkümne tuhande eurose torni kõrvale tähendab hindade, mitte lahenduste võrdlemist.

Meie enda hallatud veebimajutuse ja serverirendi hind algab 45 € kuus, mis viie aasta peale on 2700 €, ent see on kolmas toode, mitte odavam versioon esimestest kahest. Selles hinnas on sees ka see, mida isehallatavas masinas teeb teie inimene: operatsioonisüsteemi uuendused, turvaseadistus, igapäevased varukoopiad kolmekümne päeva säilitamisega, seire ööpäev läbi ja üks vastutav inimene. Neid kolme hinda omavahel võrreldes võrdleme eri töömahtu, mitte eri rauda.

Rendi poolel on ka kaks rida, mis hinnakirjas on väikeses kirjas ja mis võivad otsustavad olla, kui süsteem saadab palju andmeid. Esimene on väljuv andmeedastus: privaatserveritel on see tavaliselt piiramatu, ent kiirema ühendusega ei ole see enam nii ja üle teatava mahu hakatakse terabaidi eest maksma. Teine on seadistustasu, mis mõnel teenuseosutajal on võrdne kuutasuga ja mida selle aasta suvel tõsteti. AWS-i loogika on veel teine — esimesed sada gigabaiti kuus internetti on tasuta, ja pärast makstakse iga gigabaidi eest; selline hinnamudel ei tähenda veebilehele midagi, aga andmevahetusele süsteemide vahel tähendab väga palju.

Kus maksuargument Eestis ei tööta

Kõige sagedamini kuuldud argument ostu kasuks kõlab nii: server on põhivara, see kantakse viie aastaga maha, ja see kulum vähendab kasumit, seega ka maksu. Eestis osaühingule see ei ole õige, ja põhjus on tulumaksuseaduse konstruktsioonis eneses: maksu makstakse mitte teenitud kasumilt, vaid jaotatud kasumilt, see tähendab siis, kui kasum makstakse dividendidena või kasutatakse eesmärkidel, mis ei ole seotud ettevõtlusega. Kulumimäärasid selles maksus ei ole üldse.

Praktikas tähendab see, et serveri ostmine jaotamata kasumi arvelt ei ole maksustatav sündmus, aga see ei tekita ka säästu, mida saaks viie aasta tabelisse kirjutada. Kulumireeglid, millega neid tabeleid mõnikord täidetakse, kuuluvad füüsilisest isikust ettevõtja tulumaksuarvestusse: FIE võib ettevõtlustulust maha arvata ettevõtluses kasutatava vara soetusmaksumuse. Osaühingule need reeglid ei kehti. Vanemad määrustikud, millele esitlustes vahel viidatakse, ei ole osaühingu tulumaksu alus.

Arvutustehnika kasulik eluiga on Eesti dokumentides tõepoolest kirjas, ent avaliku sektori finantsarvestuse ja -aruandluse juhendis, mitte eraettevõtte maksuarvestuses — ja seal on infotehnoloogiale kaks kuni kolm aastat, mitte viis. Seepärast, kui pakkumises või esitluses on rida „maksusääst kulumist“, küsige täpsemalt: millise seaduse alusel ja millisele maksumaksjale. Osaühingul ei ole vastust tavaliselt olemas, ja tabelis tuleb see rida lihtsalt kustutada.

Sellest ei järeldu, et ost on Eestis ebasoodne — järeldub ainult see, et eelis on mujal. Tulumaksu konstruktsioon tähendab, et kasum, mis jääb ettevõttesse ja investeeritakse ettevõtlusse, ei ole maksustatud, ja server on täpselt selline investeering. See on rahavoo argument, mitte maksusääst, ja vahe nende kahe sõnastuse vahel on see, et esimene on tõene, teine tekitab ootuse summast, mida ei tule. Raamatupidamises arvestatakse kulumit aastaaruande jaoks muidugi edasi, ainult et see ei vähenda makstavat tulumaksu nii, nagu see toimub riikides, kus maksustatakse teenitud kasumit.

Millal oma serveriruum ikkagi võidab

Esimene ja selgeim juhtum on litsentsimine, millest oli juttu eespool: kui koormus nõuab palju tuumasid ja tarkvara litsentsitakse nende järgi, võib üks füüsiline masin, mis on litsentsitud üks kord, maksta tunduvalt vähem kui sama võimsus, mis on jagatud mitme virtuaalmasina peale. See ei ole umbkaudne kaalutlus, vaid aritmeetika tootja avaldatud reeglitel, ja see tuleb välja arvutada enne platvormi valikut, mitte pärast.

Teine on nõue andmete asukoha kohta, ja siin tasub olla täpne. Isikuandmete kaitse üldmäärus reguleerib andmete saatmist väljapoole Euroopa Majanduspiirkonda, seega vastab server Saksamaal või Soomes sellele samamoodi nagu server Tallinnas, ja „määrus nõuab serverit Eestis“ ei ole õige lause. Konkreetset riiki võib tõepoolest nõuda leping või hanke alusdokumendid, ja siis on allikas see dokument, mitte seadus üldse. Kui leping nimetab konkreetse riigi, siis meie masinad asuvad Frankfurdis, Helsingis või Riias, ja rentimine mujal tähendab teenusepakkujat, kellel on seal tegelik andmekeskus.

Kolmas on kaugus seadmeteni. Kui süsteem juhib tootmisliini ja reageerimisaega mõõdetakse millisekundites, on masin tsehhis seadmete kõrval inseneriliselt põhjendatud, ja seda argumenti me ei vaidlusta. Aus on ka öelda, et avalikku dokumenti, mis selle nõude üldjuhul arvuliselt sõnastaks, me ei leidnud, seega tasub seda pidada insenerikaalutluseks, mille tõendab konkreetne tehas, mitte reegliks.

Neljas on lihtne raha juhtum: kui server on ostetud kaks aastat tagasi ja garantii makstud viie peale, on järelejäänud kolm aastat juba tasutud ja üleminek rendile viskab need lihtsalt minema. See on kehtiv rahavoo argument, ainult et mitte maksuargument, ja neid kahte aetakse sassi just seetõttu, et raamatupidamises ilmuvad nad ühte tabelisse.

Kuidas arvutada oma number, mitte võtta võõrast

Arvutus, mis midagi otsustab, algab konfiguratsioonist, mitte hinnast. Kirjutage, mitu tuuma, kui palju mälu ja kui palju kettaruumi süsteemil täna päriselt vaja on ja kui palju tal kolme aasta pärast vaja läheb, ja alles siis otsige hindu — ühte tootja konfiguraatorist kõigi toeridadega, teist andmekeskuse hinnakirjast samale spetsifikatsioonile. Need kaks arvu on ainsad, mis on otseselt võrreldavad, ja need asuvad tavaliselt üksteisele lähemal, kui oodatud.

Siis liitke ülejäänud viis rida mõlemale poolele, kaasa arvatud need kaks, mida ei saa sulgeda avaliku allikaga, ja pange kirja, millise eeldusega need täideti. Kui tulemus muutub üht eeldust muutes, otsustab otsuse just see eeldus, mitte server — ja siis tasub see eeldus üle kontrollida, mitte platvormi valida. See on ka ainus koht, kust me soovitame alustada: mitte küsimusega „osta või rentida“, vaid küsimusega „milline rida selles tabelis on suurim“.

On ka üks kontroll, mis maksab viis minutit ja hoiab ära suurima vea. Võtke valmis tabel ja küsige, millises reas on eeldus, mitte hind. Kui selgub, et otsustav rida on inimese aeg või jahutus, ei ole otsus tegelikult serveri, vaid selle kohta, kui palju tööd ettevõte tahab enda juures hoida, ja sellele küsimusele ei vasta ükski hinnakiri. Kui otsustav rida on litsentsid, on otsus tarkvara, mitte raua kohta, ja seda saab kontrollida enne, kui üldse valitakse, kus masin seisab.

Kui teil on konfiguratsioon ja vaja on vastu lühikest, võrreldavat pakkumist koos sisalduva tööga ja ilma peidetud ridadeta, kirjutage meile. Kui otsus on juba tehtud oma raua kasuks, ei muuda see eelnevast midagi — kuus rida jäävad samaks, ainult et nüüd on need kõik teie poolel tabelis.

FAQ

Korduma kippuvad küsimused.

Mida maksab server ettevõttele?

See sõltub konfiguratsioonist rohkem kui tootjast, ja kokku pandud masina hind võib olla reklaamihinnast enam kui kaks korda kõrgem. Delli ühe protsessoriga torniserveri hind algab USA poes 5339 dollarist, ent selles konfiguratsioonis on üks ketas, üks mäluplank ja aasta tuge; sarnane masin kahe toiteploki, RAID-kontrolleri ja neljakümne kuu toega maksab Delli Iirimaa konfiguraatoris 13 335,37 € ilma käibemaksuta. Seepärast ei kõlba võrdluseks ükski arv, mis ei ole võetud konfiguraatorist kõigi ridadega.

Kas oma server on odavam kui rent?

Viie aasta peale on kaks poolt tavaliselt üksteisele lähemal, kui oodatud, ja otsustab mitte raua hind, vaid litsentsid ja inimese aeg. Privaatserver kaheksa tuumaga protsessori ja 64 gigabaidi mäluga maksab Hetzneri hinnakirjas viie aasta peale 5989 € ilma käibemaksuta, OVH kuuetuumaline Advance-1 — 9759,39 €, kokku pandud Delli masin ProSupporti toega umbes 14 135 € enne operatsioonisüsteemi ja enne ühtegi inimese tundi. Kui tarkvara litsentsitakse tuumade järgi, võib arvutus pöörduda oma masina kasuks.

Kas serveri saab maha kanda ja nii makse säästa?

Osaühingul Eestis — ei, ja see on sagedasim viga neis arvutustes. Tulumaksu makstakse jaotatud kasumilt, mitte teenitult, ja kulumimäärasid tulumaksuseaduses ei ole üldse, seega kulum makstavat tulumaksu ei vähenda. Füüsilisest isikust ettevõtja saab ettevõtluses kasutatava arvutustehnika soetusmaksumuse ettevõtlustulust maha arvata. Tegelik argument on teine: kasum, mis jääb ettevõttesse ja investeeritakse, ei ole maksustatud.

Kui palju elektrit üks server tarbib?

Vähem, kui näitab toiteploki võimsus, ja see on esimene viga selles reas. Dell kirjutab oma juhendis otse, et soojusarvutus tehakse ploki nimivõimsuse järgi ja tarbimist tuleb kontrollida eraldi, seega 450-vatine plokk ei tähenda 450-vatist arvet. Teine viga on tarbimisvahemik: vahemiku määrab kogu ettevõtte aastatarbimine, mitte ainult serveri oma. Väikseimasse vahemikku kuuluvad ettevõtted, mis tarbivad aastas alla 20 megavatt-tunni; Eestis maksis kilovatt-tund seal 2026. aasta esimesel poolel 0,191 €, mitte 0,1399 € nagu keskmises vahemikus.

Millal on oma serveriruum parim valik?

Kõige sagedamini siis, kui jutt on Windows Server Standardist: kuusteist füüsilisele masinale määratud tuumalitsentsi katavad peremeesmasina ja kaks virtuaalmasinat. Neljale kahe tuumaga pilvemasinale, millest igaüks on litsentsitud eraldi, läheb tarvis kolmkümmend kaks tuumalitsentsi, sest miinimum on kaheksa masina kohta, ja selline litsentsimine on võimalik ainult tellimuslitsentside või aktiivse Software Assurance'iga litsentsidega. SQL Serveri standardväljaanne katab füüsiliste tuumade mudelis ainult füüsilise keskkonna, ja litsentsimine virtuaalse keskkonna järgi on eraldi tee, mille puhul kehtivad samad nõuded litsentsi liigile. Teine juhtum on tehas, kus reageerimisaega mõõdetakse millisekundites. Leping või hanke alusdokumendid, mis nimetavad konkreetse riigi, piiravad omakorda kohta, mitte omandit: nimetatud riik on küsimus masina asukohast, ja meie omad asuvad Frankfurdis, Helsingis või Riias.

SEOTUD TEENUS
Hallatav veebimajutus ja serveri rent

Serverid, veebimajutus ja hooldus ELis — Frankfurdis, Helsingis või Riias, 24/7 monitooringuga. Täishaldus: uuendused, turvalisus ja jõudlus, automaatsed varukoopiad testitud taastamisega, SSL-sertifikaadid, CDN ja DDoS-kaitse. Viime teid praeguselt majutuspakkujalt üle ilma seisakuta ja skaleerime koormuse järgi.

Vaadake lähemalt