Kas ettevõttel on vaja oma serveriruumi ja mida see viie aasta peale maksab

Arve oma ser­veri eest koos­neb kuuest reast, mil­lest pak­ku­mises on näha ai­nult esi­mene. Siin on kõik kuus ava­like hin­da­dega — ja mak­su­sääst, mida Eesti osa­ühin­gul ei ole.

„Oma ser­ve­rit enam ei ole, kõik on meil pil­ves“ ja „oma ser­ver tasub viie aas­taga ära“ on kaks lau­set, mida ühe ja sama nä­dala jook­sul võib kuulda ka­helt ini­me­selt, kes mõ­le­mad töö­ta­vad ar­vu­ti­tega ja mõ­le­mad on veen­du­nud. Huvitavam on see, et pea­aegu keegi neist ei ole kum­bagi va­rianti lõ­puni läbi ar­va­nud, sest arve koos­neb kuuest reast, mil­lest pak­ku­mises on ta­va­li­selt näha ai­nult esi­mene.

See ar­tik­kel ar­vu­tab oma ser­ve­ri­ruumi ja rendi mõ­le­mad poo­led ava­like hin­da­dega ja ni­me­tab ka selle rea, mida Eestis kõige sa­ge­da­mini va­lesti kokku lüüakse — mak­su­säästu, mida osa­ühin­gul liht­salt ei ole. Jutt ei ole sel­lest, mil­list vee­bi­ma­ju­tuse pa­ketti vee­bi­leht va­jab; sellele vas­tab eraldi ar­tik­kel vir­tuaal­ser­ve­rist, VPS-ist ja pil­ve­ser­ve­rist. Siin on et­te­võtte süs­tee­mid, üks füü­si­line ma­sin ja kü­si­mus, kas osta või ren­tida.

Mida me täpselt võrdleme ja millised kuus rida arve moodustavad

Võrdlus on ma­sina va­hel, mille et­te­võte os­tab ja pa­neb enda juurde, ja sa­ma­väärse ma­sina va­hel, mille ta ren­dib and­me­kes­ku­sest, mõ­le­mal ju­hul viie aasta peale ette. Viie aasta aken ei ole va­li­tud su­va­li­selt — see on umb­kaudne aeg, mille jä­rel ser­ver ei ole enam ga­ran­tiis ja hak­kab ot­sust nõudma, ja see on ka aeg, mil­les ren­di­mak­sed jõuavad kokku os­tu­hinna suu­rus­järku. Lühem aken pais­tab alati ren­dile soodne, pi­kem alati os­tule soodne, seega tu­leb iga sel­list ar­vu­tust lu­geda koos selle pe­rioo­diga.

Ridu on kuus ja esit­lusse jõuab ta­va­li­selt ai­nult esi­mene. Raua hind. Elekter. Ruum ja selle ja­hu­tus. Tarkvaralitsentsid, kui neid üldse vaja on. Inimese aeg, mis süs­teemi hoiab, uuendab ja rea­gee­rib, kui miski üt­leb üles reede õh­tul. Ja lõ­puks ga­ran­tii koos sel­lega, mis juh­tub pä­rast selle lõppu. Rendi poo­lel on esi­me­sed kolm rida hinna sees, nel­jan­dat ta­va­li­selt ei ole, viies sõl­tub sel­lest, kui palju tee­nust le­pin­gusse kuu­lub, ja kuues kaob liht­salt ära, sest raud ei ole teie oma.

Edasi on igal real pä­ris num­ber ava­li­kust al­li­kast, ja seal, kus au­sat arvu ei ole, on see otse öel­dud. Kaht kuuest reast ei õn­nestu ava­like al­li­ka­tega sul­geda, ja see ei ole ar­vu­tuse puu­dus, vaid kõige täht­sam, mida sel­li­sest võrd­lu­sest õp­pida — et suu­rim mää­ra­ma­tus pei­tub just neis ri­da­des, mida ta­va­li­selt täi­de­takse tun­ne­tu­sega.

Enne ar­vu­ta­mist tasub lauale panna veel üks asi: kaks poolt ei ole üks ja sama toode, isegi kui spet­si­fi­kat­sioon kla­pib. Masinat os­tes saab et­te­võte vara, mida saab üm­ber sea­dis­tada, üm­ber tõsta või maha müüa, ja võ­tab üht­lasi kõik, mis sel­lega juh­tuda võib. Rentides saab ta tee­nuse kindla vas­tu­tus­piiriga ja kao­tab või­ma­luse rauaga oma ära­nä­ge­mise järgi üm­ber käia. Tabelis seda va­het ei ole, sest see ei ole ra­has, ent just see ot­sus­tab ena­miku pä­ris ot­su­seid, ja see­tõttu on aus see enne numb­reid ni­me­tada.

Raua hind, mis on kohe näha ja mis ei ole see, mis reklaamis kirjas

Dell PowerEdge T360 on tüü­pi­line ühe prot­ses­soriga tor­ni­ma­sin, mille väike et­te­võte os­taks oma ser­ve­ri­ruumi. Delli USA poes algab see 5599 dol­la­rist, ent sel­les kon­fi­gu­rat­sioo­nis on üks nel­ja­tuuma­line Xeon E-2414, üks 32-giga­bai­dine mä­lu­plank, üks kahe te­ra­bai­dine ke­tas ja — see on täht­saim — üks aasta põ­hi­toe. Delli Iirimaa kon­fi­gu­raa­to­ris mak­sab sar­nane, aga rea­list­li­ku­malt kokku pan­dud ma­sin kahe toi­te­ploki, RAID-kont­rol­leri ja nel­ja­kümne kuu toega 10 982,22 € ilma käi­be­mak­suta.

Vahe nende kahe arvu va­hel ei ole al­la­hind­lus, vaid kaks eri ma­si­nat, ja just siit tu­le­vad ena­mik va­le­võrd­lusi. Toe pi­ken­da­mine põ­hi­ta­se­melt sel­li­sele, kus teh­nik tu­leb järg­misel töö­päe­val, mak­sab sa­mas kon­fi­gu­raa­to­ris veel 658,57 €, nelja tunni rea­gee­ring 1333,66 €, ja pi­kim pa­ku­tav täht­aeg on viis aas­tat. HPE näi­tab oma poes sama klassi nii 7017 kui 3590 dol­lariga ka­hes eri ko­has oma vee­bi­lehel, mis on hea meel­de­tu­le­tus: ser­ve­rite „ala­tes“-hind ei ole hind, vaid kutse kon­fi­gu­raa­tor avada.

Praktiline jär­je­kord on see­tõttu ta­va­li­sele vas­tu­pi­dine. Kõigepealt kir­ju­ta­takse, mida ma­sin te­gema peab ja kui kaua see ga­ran­tiis olema peab, siis pan­nakse see kon­fi­gu­raa­to­ris kokku kõigi ri­da­dega, ja al­les saa­dud arv on see, mida to­hib ren­di­hin­naga võr­relda. Ostu poo­lel on veel üks rida, mida sel het­kel keegi ei näe — mis juh­tub kuuen­dal aas­tal, kui ga­ran­tii on läbi ja ke­tas üt­leb üles lau­päeva öösel.

Konfiguraatoris on ka mitu rida, mis muu­da­vad hinda roh­kem kui prot­ses­sor, ja need va­li­takse ta­va­li­selt har­ju­mu­sest. Kaks toi­te­plokki kuum­va­he­tu­sega šas­siis mak­sa­vad sa­mas Delli kon­fi­gu­rat­sioo­nis 507,12 € roh­kem kui liht­sam paar ja 714,63 € roh­kem kui üks mit­te­re­dundantne plokk; RAID-kont­rol­leri va­he­tus liht­sama mu­deli vastu võ­tab maha 1982,02 €. Ükski neist ot­sus­test ei ole ise­ene­sest õige ega vale, ent re­dundant­sed plo­kid koos RAID-kont­rol­leriga on umbes 23 prot­senti ma­sina hin­nast, ja need tasub teha tead­li­kult, mitte jätta nii, nagu kon­fi­gu­raa­tor need vai­ki­misi kokku on pan­nud.

Elekter, kus tähtsam on tarbimisvahemik, mitte hind

Ettevõtete elekt­ri­hinda aval­dab Eurostat, ja seal on üks de­tail, mis muu­dab tu­le­muse pea­aegu poo­le­tei­se­kord­seks. Hinnad on rüh­mi­ta­tud aasta tar­bi­mis­va­he­mike järgi, ja üks ser­ver, mis tar­bib viis­küm­mend vatti pi­de­valt, sööb aas­tas umbes 0,44 me­ga­vatt-tundi — see tä­hendab, et see sa­tub kõige väik­se­masse va­he­mikku, mitte sel­lesse, mil­lest uudiste peal­kir­jad kir­ju­ta­vad. Eestis mak­sis et­te­võte möö­du­nud aasta tei­ses poo­les väik­sei­mas va­he­mi­kus 0,2042 € ki­lo­vatt-tunni eest ilma ta­gasi saa­dava käi­be­mak­suta, kesk­mises va­he­mi­kus 0,141 €.

Vahe on ligi 1,45-kordne, ja just siin saab hästi mõel­dud ar­vu­tus va­leks. Kui ar­vud panna õi­gesse va­he­mikku, mak­sab ser­ver, mille prot­ses­sori soo­jus­e­ral­dus on 55 vatti, aas­tas elekt­ris umbes 98 € ja viie aasta peale umbes 490 €. See ei ole raua hinna kõr­val palju, ja just see­tõttu tasub see rida au­salt välja ar­vu­tada, mitte va­hele jätta: see ei ole rida, mis ot­suse teeb, ja ar­vu­tus, mil­les see on üles pu­hu­tud, kao­tab usal­dus­väär­suse ka üle­jää­nud ri­da­des.

Veel üks viga sel­les reas on toi­te­ploki võim­sus. Delli pai­gal­dus­ju­hen­dis on otse kir­jas, et soo­jus­ar­vu­tus te­hakse toi­te­ploki ni­mi­võim­suse järgi ja tar­bi­mist tu­leb kont­rol­lida Dell Energy Smart Solution Advisoriga, seega 450-va­tine plokk ei tä­henda 450-va­tist ar­vet. Protsessorite soo­jus­e­ral­dus sa­mas kon­fi­gu­raa­to­ris kõi­gub 35-st 95 va­tini, ja seegi ei ole tar­bi­mine, vaid lä­him ava­lik li­gi­kaudne väär­tus, mille tootja an­nab.

Veel üks põh­jus see rida ise välja ar­vu­tada on see, et Euroopas eri­ne­vad hin­nad roh­kem kui kolm korda. Samal pe­rioo­dil mak­sis et­te­võte kesk­mises va­he­mi­kus Soomes 0,0748 € ki­lo­vatt-tunni eest, Rootsis 0,0970 €, Iirimaal 0,2552 € ja Saksamaal 0,2264 €, Euroopa Liidu kesk­mine oli 0,1837 €. See tä­hendab, et üks ja sama ar­vu­tus Helsingis ja Frankfurtis an­nab eri vas­tused, ja just see­tõttu and­me­kes­ku­sed Põhjamaades üldse on — aga ka seda, et võõ­ras rii­gis teh­tud võrd­lus võib teie olu­kor­ras olla liht­salt vale.

Ruum ja jahutus, kus aus vastus on „me ei tea“

Jahutuse rida täi­de­takse ta­va­li­selt ar­vuga, mida kut­su­takse PUE-ks — suhtega kõige va­hel, mida and­me­kes­kus tar­bib, ja selle va­hel, mida tar­bib teh­nika ise. Uptime Institute'i iga-aas­ta­ses kü­sit­luses, mil­les möö­du­nud aas­tal osa­les 681 and­me­kes­kust, oli see suhe kesk­mi­selt 1,54, ob­jek­ti­des, mis on üle an­tud vii­mase viie aasta jook­sul, 1,48. Need ar­vud on õi­ged ja ka­su­li­kud, ent need kir­jel­da­vad pro­fes­sio­naal­selt ehi­ta­tud saale, mitte kappi ko­ri­dori ot­sas ja­ga­tud kon­dit­sio­neeriga.

Kapil kon­dit­sio­neeriga ava­likku PUE-d ei ole, ja me seda siin välja ei mõtle. Praktikas tä­hendab see kahte asja. Esiteks, kui ma­sin sei­sab kon­to­ris, tu­leb ja­hu­tus­kulu ise ära mõõta — liht­saim viis on võr­relda elekt­ri­ar­vet su­vel ja tal­vel. Teiseks on ruu­mil ku­lusid, mis ei ole elek­ter: koht, mida muidu ka­su­ta­taks, kat­ke­matu toite al­li­kas aku­dega, mida en­did tu­leb va­he­tada, ja see, et keegi vas­tu­tab tem­pe­ra­tuuri eest ka puh­kuse ajal. Need ku­lud ei ole suu­red, aga need ei ole null, ja rendi poo­lel neid ei ole üldse.

On ka üks ruu­mi­kulu, mida ei saa ra­has väl­jen­dada ja mis ometi on reaalne: müra ja soo­jus kon­to­ris, kus ini­me­sed töö­ta­vad. Serveri ven­ti­laa­to­rid on koor­muse all val­jud, ja see on üks sa­ge­da­semaid prak­tilisi kae­busi väi­ke­ses et­te­võt­tes, mis on ma­sina pan­nud töö­kohtade kõr­vale. Andmekeskuses ei ole see prob­leem kel­lelgi, ja ko­dus har­ju­takse sel­lega ta­va­li­selt ära, lei­des sellele mingi kapi — mis on pä­rast täp­selt see ruum, mil­lel ei ole ei mõõ­de­tud tem­pe­ra­tuuri ega ar­vu­ta­tud ja­hu­tust.

Inimese aeg, mida ei ole üheski hinnakirjas

Viies rida on see, mille võrd­lus­tes kõige sa­ge­da­mini va­hele jäe­takse, sest sel­lel ei ole ava­likku hinda: keegi uuendab ope­rat­sioo­ni­süs­teemi, kont­rol­lib, kas va­ru­koo­piad tõesti taas­tu­vad, jäl­gib ketta sei­sun­dit ja on kät­te­saa­dav siis, kui miski üt­leb üles väl­jas­pool töö­aega. See töö on ole­mas mõ­le­mal poo­lel, kui ma­sin on ise­hal­la­tav, ja kaob ai­nult siis, kui see on os­te­tud koos ser­veriga tee­nu­sena.

Aus on öelda, et ava­likku Eesti süs­tee­miad­mi­nist­raa­tori tun­ni­tasu me ei leid­nud ja välja ei mõtle. Mida saame ni­me­tada, on meie enda aval­da­tud määr aren­dus­tööle — 50 € tun­nis — ja see kõl­bab siin ai­nult skaa­laks, mitte hal­duse tu­ru­hin­naks. Selle skaa­laga on kaks tundi kuus 6000 € viie aasta peale, viis tundi kuus juba 15 000 €, see tä­hendab mitu korda roh­kem kui kogu elek­ter ja roh­kem kui kokku pan­dud torni enda hind enne lit­sentse.

Just see rida pöö­rab tu­le­muse kõige sa­ge­da­mini teist­pidi. Ostu poo­lel on see näh­ta­matu, sest töö teeb ini­mene, kes on juba pal­gal, ja see­tõttu ei ilmu see ühtegi ta­be­lisse; rendi poo­lel on see kas sama näh­ta­matu või hinna sees ja see­tõttu näh­tav. Võrdlus, mil­les üks pool seda rida näi­tab ja teine selle pei­dab, ei ole võrd­lus — ja see on sa­ge­da­sim viis, kui­das oma ser­ver pais­tab ta­be­lis oda­vam, kui prak­ti­kas välja tu­leb.

Selle rea juurde kuu­lub ka üks vä­hem ilm­selge kulu — asen­da­ta­vus. Kui ser­ve­rit tun­neb üks ini­mene ja see ini­mene lah­kub või hai­ges­tub, lä­he­vad tead­mised sel­lest, kui­das ma­sin on kokku pan­dud, te­maga kaasa, ja järg­mine alus­tab uuri­mi­sega. Selle la­hen­duse hind il­mub ai­nult üks kord ja ta­va­li­selt kõige hal­ve­mas või­ma­li­kus nä­da­las, seega ei saa seda ette ar­vu­tada; mida saab, on nõuda, et kon­fi­gu­rat­sioon oleks kirja pan­dud ja va­ru­koo­piate taas­ta­mine kont­rol­li­tud graa­fiku, mitte mälu järgi.

Litsentsid on koht, kus oma server järsku maksab või järsku säästab

Kui süs­teem töö­tab Linuxil PostgreSQL-i või MariaDB-ga, ei ole lit­sent­si­rida üldse, ja ai­nus kulu on ini­mene, kes seda hoiab. Kui süs­teem nõuab Windows Serverit, il­mub rida ja see on suu­rem, kui pais­tab: lit­sent­si­takse tuu­made järgi, mii­ni­mum on ka­heksa core licence'it prot­ses­sori kohta ja kuus­teist ser­veri kohta isegi siis, kui prot­ses­sor on üks, ja li­saks on iga ka­su­taja või seadme jaoks vaja CAL'i. Microsoft mär­gib oma hin­na­kir­jas soo­vi­tus­liku jae­hinna 1176 dol­la­rit kuue­teist­kümne core licence'i eest, Delli sa­mas kon­fi­gu­raa­to­ris müüakse sama too­det 1571,33 € eest.

Andmebaasi lit­sents on veel te­ra­vam. SQL Serveri stan­dard­väl­ja­anne mak­sab Microsofti hin­na­kir­jas 3945 dol­la­rit kahe tuuma paki eest, ja mii­ni­mum on neli core licence'it füü­si­lise prot­ses­sori kohta, seega ma­da­laim või­ma­lik arve on 7890 dol­la­rit. Füüsiliste tuu­made mu­de­lis ka­tab stan­dard­väl­ja­anne ai­nult füü­si­lise kesk­konna, mitte vir­tuaal­ma­si­naid selle peal, ja lit­sent­si­mine vir­tuaalse kesk­konna järgi mii­ni­mu­miga neli core licence'it iga­ühe kohta on eraldi tee, mis on saa­da­val ai­nult Software Assurance'i või tel­li­mu­sega. Argument oma raua kas­uks tu­leb Windows Serverist, kus keh­tib teine ree­gel: kuus­teist füü­si­li­sele ma­si­nale mää­ra­tud core licence'it ka­ta­vad pe­re­mees­ma­sina ja kaks vir­tuaal­ma­si­nat, nel­jale kahe tuu­maga pil­ve­ma­si­nale, mil­lest iga­üks on lit­sent­si­tud eraldi, lä­heb tar­vis kolm­küm­mend kaks core licence'it, sest mii­ni­mum on seal ka­heksa ma­sina kohta.

See ei ole lugu ega ül­dis­tus, vaid tootja lit­sent­si­ree­gel, mida saab lu­geda tema enda do­ku­men­dist. Just see­tõttu tu­leb lit­sent­si­rida välja ar­vu­tada enne kõike muud: kui vas­tus on Linux, on see null mõ­le­mal poo­lel ja ei ot­susta mi­dagi, aga kui vas­tus on Windows koos SQL Serveriga, võivad lit­sent­sid olla suu­rim rida kogu viie aasta ta­be­lis ja need võivad kaaluda üles nii raua hinna kui ren­di­tasu.

CAL'id on eraldi rida, mida on kerge unus­tada, sest see kas­vab koos et­te­võt­tega. Sama Delli kon­fi­gu­raa­to­ris mak­sab üks Windows Serveri ka­su­taja-CAL 87,82 €, seadme-CAL 68,88 €, seega ka­he­kümne töö­ta­jaga kon­to­rile on see umbes 1750 € li­saks ser­veri ja ope­rat­sioo­ni­süs­teemi hin­nale. Windows Server nõuab neid lit­sentse core licence'ite kõr­vale, mitte nende ase­mele. SQL Serveri stan­dard­väl­ja­an­del on Microsofti hin­na­kir­jas ka teine mu­del — ser­ve­ri­lit­sents 989 dol­la­rit pluss CAL 230 dol­la­rit iga­ühe kohta, ja nelja tuuma mii­ni­mumi 7890 dol­lari vastu on see sood­sam umbes kol­me­kümne ka­su­ta­jani. Seda piiri ei ole ku­hugi kir­ju­ta­tud soo­vi­tu­sena; see on lihtne ja­ga­mine, mille saab ise teha.

Rendi pool päris hindadega, mitte ümmarguse arvuga

Rendi poo­lel on hin­nad ava­li­kud ja need saab pa­be­rile panna sa­mal mi­nu­til. Hetzneri dedicated ser­ver AX42 ka­heksa tuu­maga prot­ses­sori, 64 giga­baidi mälu ja kahe NVMe-ket­taga mak­sab 97,30 € kuus ilma käi­be­mak­suta, li­saks 1,70 € aad­ressi eest ja 49 € ühe­kord­set sea­dis­tust, mis viie aasta peale an­nab 5989 €. OVH Advance-1 sa­ma­väär­ses põlv­kon­nas mak­sab 159,99 € kuus sama suure sea­dis­tus­ta­suga, mis viie aasta peale an­nab 9759,39 €. Scaleway pa­kub sar­nast ma­si­nat 89,99 € kuus.

Nende ar­vude juurde käib kaks mär­kust, ilma mil­leta võrd­lus ei ole aus. Esimene on see, et need on ise­hal­la­ta­vad ma­si­nad: and­me­kes­kus ga­ran­tee­rib, et raud töö­tab ja võrk on, aga ope­rat­sioo­ni­süs­teemi uuendab, va­ru­koo­piaid kont­rol­lib ja int­si­dente la­hendab teie ini­mene. Teine on see, et oda­vai­mad ni­me­kir­ja­kir­jed ei ole võr­rel­da­vad ma­si­nad — viie­eu­rone ser­ver kahe tuuma ja nelja giga­baidi mä­luga on soo­tuks teine klass, ja selle pa­ne­mine ta­be­lisse kümne tu­hande eu­rose torni kõr­vale tä­hendab hin­dade, mitte la­hen­duste võrd­le­mist.

Meie enda hal­la­tava vee­bi­ma­ju­tuse ja ser­ve­ri­rendi hind algab 45 € kuus, mis viie aasta peale on 2700 €, ent see on kol­mas toode, mitte oda­vam ver­sioon esi­mes­test ka­hest. Selles hin­nas on sees ka see, mida ise­hal­la­ta­vas ma­si­nas teeb teie ini­mene: ope­rat­sioo­ni­süs­teemi uuen­dused, tur­va­sea­dis­tus, iga­päe­va­sed va­ru­koo­piad kol­me­kümne päeva säi­li­ta­mi­sega, seire ööpäev läbi ja üks vas­tu­tav ini­mene. Neid kolme hinda oma­va­hel võr­rel­des võrd­leme eri töö­mahtu, mitte eri rauda.

Rendi poo­lel on ka kaks rida, mis hin­na­kir­jas on väi­ke­ses kir­jas ja mis võivad ot­sus­ta­vad olla, kui süs­teem saa­dab palju and­meid. Esimene on väl­juv and­meedas­tus: dedicated ser­ve­ri­tel on see ta­va­li­selt pii­ra­matu, ent kii­rema ühen­du­s­ega ei ole see enam nii ja üle tea­tava mahu ha­ka­takse te­ra­baidi eest maksma. Teine on sea­dis­tus­tasu, mis mõ­nel tee­nu­seo­su­ta­jal on võrdne kuuta­suga ja mida selle aasta su­vel tõs­teti. AWS-i loo­gika on veel teine — esi­me­sed sada giga­baiti kuus in­ter­netti on ta­suta, ja pä­rast maks­takse iga giga­baidi eest, mis vee­bi­le­hele ei tä­henda mi­dagi, aga and­me­va­he­tu­sele süs­teemide va­hel tä­hendab väga palju.

Kus maksuargument Eestis ei tööta

Kõige sa­ge­da­mini kuul­dud ar­gu­ment ostu kas­uks kõ­lab nii: ser­ver on põ­hi­vara, see kan­takse viie aas­taga maha, ja see ku­lum vä­hendab ka­su­mit, seega ka maksu. Eestis osa­ühin­gule see ei ole õige, ja põh­jus on tu­lu­mak­su­sea­duse konst­rukt­sioo­nis ene­ses: maksu maks­takse mitte tee­ni­tud ka­su­milt, vaid jao­ta­tud ka­su­milt, see tä­hendab siis, kui ka­sum maks­takse di­vi­den­di­dena või ka­su­ta­takse ees­mär­ki­del, mis ei ole seo­tud et­te­võt­lu­sega. Kulumimäärasid sel­les mak­sus ei ole üldse.

Praktikas tä­hendab see, et ser­veri ost­mine jao­ta­mata ka­sumi ar­velt ei ole mak­sus­ta­tav sünd­mus, aga see ei te­kita ka säästu, mida saaks viie aasta ta­be­lisse kir­ju­tada. Kulumireeglid, mil­lega neid ta­be­leid mõ­ni­kord täi­de­takse, kuu­lu­vad füü­si­li­sest isi­kust et­te­võtja tu­lu­mak­su­ar­ves­tusse: FIE võib et­te­võt­lus­tu­lust maha ar­vata et­te­võt­luses ka­su­ta­tava vara soe­tus­mak­su­muse. Osaühingule need reeg­lid ei kehti. Vanemad mää­rus­ti­kud, millele esit­lus­tes va­hel vii­da­takse, ei ole osa­ühingu tu­lu­maksu alus.

Arvutustehnika ka­su­lik elu­iga on Eesti do­ku­men­ti­des tõe­poo­lest kir­jas, ent ava­liku sek­tori fi­nants­ar­ves­tuse ja -aru­and­luse ju­hen­dis, mitte era­et­te­võtte mak­su­ar­ves­tuses — ja seal on in­fo­teh­no­loo­giale kaks kuni kolm aas­tat, mitte viis. Seepärast, kui pak­ku­mises või esit­luses on rida „mak­su­sääst ku­lu­mist“, kü­sige täp­se­malt: mil­lise sea­duse alu­sel ja mil­li­sele mak­su­maks­jale. Osaühingul ei ole vas­tust ta­va­li­selt ole­mas, ja ta­be­lis tu­leb see rida liht­salt kus­tu­tada.

Sellest ei jä­reldu, et ost on Eestis eba­soodne — jä­rel­dub ai­nult see, et eelis on mu­jal. Tulumaksu konst­rukt­sioon tä­hendab, et ka­sum, mis jääb et­te­võt­tesse ja in­ves­tee­ri­takse et­te­võt­lusse, ei ole mak­sus­ta­tud, ja ser­ver on täp­selt sel­line in­ves­tee­ring. See on ra­ha­voo ar­gu­ment, mitte mak­su­sääst, ja vahe nende kahe sõ­nas­tuse va­hel on see, et esi­mene on tõene, teine te­ki­tab ootuse sum­mast, mida ei tule. Raamatupidamises ar­ves­ta­takse ku­lu­mit aas­ta­aru­ande jaoks mui­dugi edasi, ai­nult et see ei vä­henda maks­ta­vat tu­lu­maksu nii, nagu see toi­mub rii­ki­des, kus mak­sus­ta­takse tee­ni­tud ka­su­mit.

Millal oma serveriruum ikkagi võidab

Esimene ja sel­geim juh­tum on lit­sent­si­mine, mil­lest oli juttu ees­pool: kui koor­mus nõuab palju tuu­ma­sid ja tark­vara lit­sent­si­takse nende järgi, võib üks füü­si­line ma­sin, mis on lit­sent­si­tud üks kord, maksta tun­du­valt vä­hem kui sama võim­sus, mis on ja­ga­tud mitme vir­tuaal­ma­sina peale. See ei ole umb­kaudne kaa­lut­lus, vaid arit­mee­tika tootja aval­da­tud reeg­li­tel, ja see tu­leb välja ar­vu­tada enne plat­vormi va­li­kut, mitte pä­rast.

Teine on nõue and­mete asu­koha kohta, ja siin tasub olla täpne. Isikuandmete kaitse üld­mää­rus re­gu­lee­rib and­mete saat­mist väl­ja­poole Euroopa Majanduspiirkonda, seega vas­tab ser­ver Saksamaal või Soomes sellele sa­ma­moodi nagu ser­ver Tallinnas, ja „mää­rus nõuab ser­ve­rit Eestis“ ei ole õige lause. Konkreetset riiki võib tõe­poo­lest nõuda le­ping või hanke alus­do­ku­men­did, ja siis on al­li­kas see do­ku­ment, mitte sea­dus üldse. Kui le­ping ni­me­tab konk­reetse riigi, siis meie ma­si­nad asu­vad Frankfurdis, Helsingis või Riias, ja ren­ti­mine mu­jal tä­hendab tee­nu­se­pak­ku­jat, kel­lel on seal te­ge­lik and­me­kes­kus.

Kolmas on kau­gus sead­meteni. Kui süs­teem ju­hib toot­mis­liini ja rea­gee­ri­mis­aega mõõ­de­takse mil­li­se­kun­di­tes, on ma­sin tseh­his sead­mete kõr­val in­se­ne­ri­li­selt põh­jen­da­tud, ja seda ar­gu­menti me ei vaid­lusta. Aus on ka öelda, et ava­likku do­ku­menti, mis selle nõude üld­ju­hul ar­vu­li­selt sõ­nas­taks, me ei leid­nud, seega tasub seda pi­dada in­se­ne­ri­kaa­lut­luseks, mille tõendab konk­reetne te­has, mitte reeg­liks.

Neljas on lihtne raha juh­tum: kui ser­ver on os­te­tud kaks aas­tat ta­gasi ja ga­ran­tii maks­tud viie peale, on jä­re­le­jää­nud kolm aas­tat juba ta­su­tud ja üle­mi­nek ren­dile vis­kab need liht­salt mi­nema. See on keh­tiv ra­ha­voo ar­gu­ment, ai­nult et mitte mak­suar­gu­ment, ja neid kahte ae­takse sassi just see­tõttu, et raa­ma­tu­pi­da­mises il­mu­vad nad ühte ta­be­lisse.

Kuidas arvutada oma number, mitte võtta võõrast

Arvutus, mis mi­dagi ot­sus­tab, algab kon­fi­gu­rat­sioo­nist, mitte hin­nast. Kirjutage, mitu tuuma, kui palju mälu ja kui palju ket­ta­ruumi süs­tee­mil täna pä­riselt vaja on ja kui palju tal kolme aasta pä­rast vaja lä­heb, ja al­les siis ot­sige hindu — ühte tootja kon­fi­gu­raa­to­rist kõigi toe­ri­da­dega, teist and­me­kes­kuse hin­na­kir­jast sa­male spet­si­fi­kat­sioo­nile. Need kaks arvu on ain­sad, mis on ot­se­selt võr­rel­da­vad, ja need asu­vad ta­va­li­selt üks­tei­sele lä­he­mal, kui ooda­tud.

Siis liitke üle­jää­nud viis rida mõ­le­male poolele, kaasa arva­tud need kaks, mida ei saa sul­geda ava­liku al­li­kaga, ja pange kirja, mil­lise eel­du­sega need täi­deti. Kui tu­le­mus muu­tub üht eel­dust muu­tes, ot­sus­tab ot­suse just see eel­dus, mitte ser­ver — ja siis tasub see eel­dus üle kont­rol­lida, mitte plat­vormi va­lida. See on ka ai­nus koht, kust me soo­vi­tame alus­tada: mitte kü­si­mu­sega „osta või ren­tida“, vaid kü­si­mu­sega „mil­line rida sel­les ta­be­lis on suu­rim“.

On ka üks kont­roll, mis mak­sab viis mi­nu­tit ja hoiab ära suu­rima vea. Võtke val­mis ta­bel ja kü­sige, mil­li­ses reas on eel­dus, mitte hind. Kui sel­gub, et ot­sus­tav rida on ini­m­ese aeg või ja­hu­tus, ei ole ot­sus te­ge­li­kult ser­veri, vaid selle kohta, kui palju tööd et­te­võte ta­hab enda juu­res hoida, ja sellele kü­si­mu­sele ei vasta ükski hin­na­kiri. Kui ot­sus­tav rida on lit­sent­sid, on ot­sus tark­vara, mitte raua kohta, ja seda saab kont­rol­lida enne, kui üldse va­li­takse, kus ma­sin sei­sab.

Kui teil on kon­fi­gu­rat­sioon ja vaja on vastu lü­hi­kest, võr­rel­da­vat pak­ku­mist koos si­sal­duva tööga ja ilma pei­de­tud ri­da­deta, kir­ju­tage meile. Kui ot­sus on juba teh­tud oma raua kas­uks, ei muuda see eel­ne­vast mi­dagi — kuus rida jää­vad sa­maks, ai­nult et nüüd on need kõik teie poo­lel ta­be­lis.