Kuidas e-õppe kursus valmib: tööriistad, SCORM ja mis platvormi jõuab

Kursus on valmis, see on tasutud ja tuleb ühe zip-failina, mille nimes on versiooninumber; keegi laadib selle platvormi, vajutab salvestamist ja järgmisel päeval selgub, et saja kahekümne inimese läbimise kirjed on kadunud, kuigi keegi midagi ei kustutanud. See ei ole müüt ega haruldus, ja platvorm hoiatas selle eest, ainult et hoiatus ilmus pool sekundit enne, kui nupp oli juba vajutatud, ja seal seisis midagi, millest sel hetkel keegi aru ei saanud.

See artikkel räägib teest, mis viib materjalist paketini, ja sellest, mida vastuvõttev platvorm selle paketiga teeb, sest just selles üleandmise punktis kohtuvad kaks osapoolt, kes tavaliselt teineteise tööd ei näe. Sellest, mis on õpihaldussüsteem ja millal ettevõte seda üldse vajab, oleme kirjutanud eraldi, samuti sellest, kuidas õppeplatvormi valida. Siin on jutt sammust, mis tuleb pärast valikut: kursus valmib platvormist väljas, pakitakse ja tuleb sisse, ja just selles üleminekus tekivad peaaegu kõik need tõrked, mis hiljem platvormi veana paistavad.

Enne tasub öelda üks asi, mis eristab seda teemat enamikust teistest: peaaegu kõik probleemid on siin dokumenteeritud, nimetatud ja avalikult kirjeldatud, nii et neid ei ole vaja oma raha eest avastada. Platvormi dokumentatsioonis on hoiatused, nende põhjused ja lahendused, ja tavaliselt puudub ainult inimene, kes need enne tellimust läbi loeb, mitte pärast esimest tõrget.

Mida pakett sisaldab ja mida platvorm sellega teeb

SCORM-i pakett on zip-arhiiv, mille juurkataloogis on fail nimega imsmanifest.xml, ja just see fail teeb paketist paketi, mitte failide kausta. Manifest kirjeldab kursuse struktuuri, loetleb õpiobjektid ja ütleb, millised failid neile kuuluvad, seega loeb platvorm selle esimesena ja saab teada, mida näidata ja millises järjekorras.

Edasine jaotus on lihtsam, kui tavaliselt arvatakse, ja see tasub kohe öelda, sest see seletab peaaegu kõik muu: platvorm näitab paketti ja salvestab andmed selle kohta, mida inimene selles tegi, aga sisu ennast ta ei loo ega sinna ei sekku. Moodle'i dokumentatsioon ütleb selle otse: süsteem esitab paketi ja salvestab õppimise interaktsiooniandmed, kuid SCORM-i sisu ise ei genereeri. Seepärast on kõik, mis ekraani sees toimub, sisu autori töö, ja kõik, mis ümberringi toimub, on platvormi töö.

Suhtlus nende kahe vahel käib kitsa kanali kaudu, milles õpiobjekt kutsub platvormi liidest käskudega nagu initsialiseerida, väärtus seada, kinnitada ja lõpetada, ja millest lähevad mõned väärtused: olek, punktid, aeg, vastused küsimustele ja väike tekstiväli oleku salvestamiseks. See kanal on kogu teema tähtsaim element, sest kõik, mida te hiljem aruandes näha tahate, tuleb just sealt läbi lasta, ja mis sinna ei mahu, ei jõua aruandesse kunagi.

See, mida platvorm salvestab, on konkreetne ja piiratud loend, mis on seotud ühe soorituskatsega konkreetses tegevuses: olek, saadud punktid koos miinimumi ja maksimumiga, kulunud aeg, vastused üksikküsimustele ja eespool nimetatud olekuväli. Seal ei ole inimese nime kursuse sees, ega seda, mitu korda ta videot tagasi keris, ega seda, millised lehed ta vahele jättis, kui kursus ise neid fakte mõneks loetletud väärtuseks ei muutnud.

Tõrked selles üleminekus on samuti teada ja dokumenteeritud, nii et neid ei ole vaja uuesti avastada. Kõige sagedasem on manifesti puudumine või vale koht arhiivis, sest see peab olema täpselt juurkataloogis, mitte alamkaustas; teine on identifikaatorite korduvus, millel on veajälgimissüsteemis eraldi pilet. Vanematele kursustele lisanduvad kuvamisprobleemid mobiilseadmetes, kui sisu on pandud fikseeritud suurusega raami, ja neilgi on oma piletinumbrid, nii et tarnijalt saab nende kohta otse küsida.

Seepärast ei ole esimene küsimus sisu loojale tööriist, millega kursus ehitatakse, vaid vorming, milles see antakse, ja see, mida see täpselt raporteerib. Kaks kursust, mis ekraanil ühesugused näivad, võivad raporteerida täiesti erinevalt, ja vahe tuleb nähtavale alles siis, kui keegi vajab tõendit, et inimene kursuse tõesti läbis.

Neli lühendikogumit, mis ei ole üks ja sama

Sõnu SCORM, xAPI, cmi5 ja AICC kasutatakse turul nii, nagu need oleksid omavahel asendatavad, aga need tähistavad eri asju ja neil on eri hooldajad. SCORM on paketivorming koos käituskeskkonnaga, ja selle viimane versioon on 2004. aasta neljas väljaanne, mis ilmus 2009. aastal; uuemat väljaannet ei ole ega ole ka oodata.

Organisatsioon, mis SCORM-i lõi, on tegevuse lõpetanud ja selle hoidlates on nüüd teade arhiveerimise kohta, aga sellest ei tohi järeldada, et standard on hooldajata jäänud. SCORM-i käituskeskkonna andmemudelit hoiab Elektri- ja elektroonikainseneride instituut (IEEE) standardina 1484.11.1, mille viimane redaktsioon on 2022. aastast, ja selle kõrval on 1484.11.2 liidese kohta. Samas tasub teada eksitavat pisiasja: SCORM-i loonud organisatsiooni hoidla lehel on nimi kirjutatud Advanced Digital Learning, kuigi ajalooline nimi on Advanced Distributed Learning.

xAPI on midagi muud: mitte paketivorming, vaid väidete mudel ja liides, mille kaudu süsteem saadab kirjeid selle kohta, mida inimene tegi, eraldi LRS-i (learning record store). Alates 2023. aastast on see avaldatud standard numbriga 9274.1.1, ja sama tekst on kättesaadav ka rahvusvahelise standardina, seega on jutt ühest asjast kahe numbriga, mitte kahest versioonist.

Neljas nimi on cmi5, ja see on xAPI profiil just õppeplatvormilt käivitamiseks, mitte veel üks eraldi standard. Selle profiili kehtiv redaktsioon on 2016. aastast ja rahvusvaheline standardimine on pooleli, mitte valmis, seega on õige öelda, et töö on kinnitatud projektina, mitte et standard juba olemas on. AICC on neist vanim, ja komitee, mis seda hooldas, lõpetas tegevuse 2014. aasta detsembris, andes cmi5 ja oma arhiivi edasi.

Piir, mida tasub teada enne kursuse tellimist

Siin on üks kogu artikli praktiliselt tähtsamaid fakte, ja see üllatab peaaegu igaüht, kes seda esimest korda kuuleb: Moodle toetab SCORM 1.2 ja AICC-d, aga SCORM 2004 mitte, ja see ei ole ei vääritimõistmine ega hooletus, vaid teadlik valik, mis on kirjas platvormi enda dokumentatsioonis ja mida seal keegi ei varja. Seal on öeldud, et 1.2 peab vastu kõikidele vastavuskomplekti testidele, 2004. aasta versioonist on aga teostatud ainult üksikud põhiliidese osad, seega võib osa pakette töötavana paista, kuigi täielikku vastavust seal ei ole.

See piir on tähtis seepärast, et sisu loojad pakuvad sageli just 2004. aasta versiooni kui uusimat ja parimat, ja formaalselt see seda ongi, sest sellel on kaks eraldi olekuvälja ja skaleeritud hinne. Ostjale, kes töötab Moodle'iga, osutub uusim versioon siiski halvimaks valikuks, ja see on üks väheseid kordi, mil vanema standardi versioon on õige vastus, mitte oludele järeleandmine.

Järgneb lause, mis tasub kaks korda läbi lugeda, sest see määrab, kuidas edasi toimida: töö SCORM 2004 toe kallal on peatatud ja veateated selle kohta suletakse kui sellised, mida ei parandata. See tähendab, et mõned 2004. aasta paketid võivad töötavana paista, aga sellele ei saa toetuda, ja keegi neid ei paranda, kui need töö lõpetavad. Sertifitseeritud tee, kui 2004. aasta versioon on kohustuslik, käib kommertsliku välisteenuse kaudu, millel on oma pistikprogramm.

Praktiline järeldus on lihtne: enne kursuse tellimist öelge sisu loojale, millises vormingus paketti vaja on, ja enamasti on vastus SCORM 1.2. Kui looja pakub ainult 2004. aasta versiooni, ei ole see automaatselt halb, aga see muudab platvormi valikut või nõuab lisakomponenti, ja see jutt tuleb ära rääkida enne tööd, mitte üleandmise päeval. cmi5 puhul tuleb teada, et Moodle seda vaikimisi ei sisalda ja et selleks on vaja eraldi pistikprogrammi ning eraldi LRS-i.

Üks väli, kuhu kõik peab mahtuma

SCORM 1.2 tunneb üht olekuvälja, ja selles saab olla üks kuuest väärtusest, mis Moodle'i eestikeelses liideses on Sooritatud, Lõpetatud, Nurjus, Lõpetamata, Sirvitud ja Soorituskatseid pole tehtud. See tähendab, et ei saa korraga raporteerida, et inimene käis kursuse lõpuni ja et ta testi ei sooritanud, sest need kaks asja võitlevad sama välja pärast, ja ettevõttele, kellel on just seda vahet vaja, on see päris piirang, mitte tehniline detail.

SCORM 2004 lahendab selle, jagades oleku kaheks sõltumatuks väljaks, millest üks räägib läbimisest ja teine tulemusest, ning lisades skaleeritud hinde; just seepärast mõned sisu loojad seda pakuvad. Aga kuna Moodle 2004. aasta versiooni ei toeta, ei ole see lahendus enamikule lugejatest kättesaadav, ja selle asemel tuleb planeerida, et ühe kursuse asemel võib vaja minna kahte tegevust: üks materjali läbivaatamise, teine kontrolli jaoks.

Teine piirang on veel konkreetsem: väli, milles õpiobjekt salvestab oma sisemise oleku, et inimene saaks samast kohast jätkata, mahutab SCORM 1.2 puhul neli tuhat üheksakümmend kuus tähemärki, ja see piir on kirjas ka Moodle'i andmemudeli failis. Pikale kursusele paljude küsimustega on see vähe, ja kui piir on käes, olek lihtsalt enam ei salvestu, nii et inimene satub kursuse algusesse, ja see paistab platvormi veana, aga on standardi piir.

Kolmas piirang võib muuta läbitud kursuse sooritamata kursuseks ilma ühegi inimese osaluseta: kui manifestis on märgitud meisterlikkuse punktisumma, paneb vastavusnõue platvormile kohustuse olek punktide suhtes ümber arvutada, ja Moodle pakub seda käitumist isegi eraldi sättena. Kursus, mis raporteerib läbimist, aga näitab punkte alla läve, võib seetõttu aruandes ilmuda olekuga Nurjus, ja see on dokumenteeritud, mitte välja mõeldud.

Mis kaob, kui paketti vahetate

Nüüd sellest, millega see artikkel algas. Kui uus pakett laaditakse vana peale samas tegevuses ja manifesti elemendi identifikaator erineb eelmisest, kustutatakse selle paketi jälgimisandmed Moodle'is, ja see on dokumentatsioonis kirjas täpselt sellisel kujul, pealegi on seal öeldud, mida teha: veenduda, et identifikaator on sama.

Platvorm hoiatab selle eest, ja eestikeelne hoiatus kõlab peaaegu sõna-sõnalt nii: pakett paistab olevat muutunud või modifitseeritud, ja kui paketi struktuur on muutunud, võib uuendamise ajal osa kasutajate jälgimisest kaduda. Teine hoiatus on veel otsesem ja ütleb, et selle SCORM-i paketi jälgimisandmed lähevad kaduma. Probleem on selles, et mõlemad ilmuvad hetkel, mil üleslaadimine juba käib, ja inimene, kes neid näeb, tavaliselt ei tea, kas identifikaator on muutunud, sest selle määrab sisu looja autorvahend, mitte tema ise.

Sellest järeldub kaks praktilist reeglit, mis tasub seada enne esimese versiooni üleandmist. Esimene on nõue sisu loojale hoida sama identifikaator kõigis järgmistes versioonides ja kinnitada see kirjalikult. Teine on lihtne kontrollisamm: enne üleslaadimist avada zip-arhiiv, leida manifestifail ja võrrelda identifikaatorit eelmisega; see võtab kaks minutit ja hoiab ära kaotuse, mida tagasi ei saa.

Tasub ka mõista, kus need andmed üldse elavad, sest see seletab ülejäänu ja vastab järgmisele küsimusele, mis tavaliselt kohe tuleb. Soorituskatsed ja tulemused kuuluvad platvormi tegevusele, mitte paketile, seega tegevuse kustutamine kustutab ka tulemused, ja uue tegevuse loomine uuele versioonile tähendab, et vanad läbimise kirjed jäävad vana tegevuse juurde ja uues neid ei näe. See on kasutatav lahendus, kui vana tegevus peidetakse, mitte ei kustutata, aga siis tuleb kursuse läbimise tingimused uue tegevusega uuesti siduda, muidu muutub kursus osale inimestele ootamatult läbimata kursuseks.

Viimane, mida soorituskatsete kohta tasub teada, käib selle kohta, millal platvorm üldse uut katset pakub, sest see ei ole kasutaja valik, vaid standardiga määratud käitumine. SCORM 1.2 puhul pakutakse uut soorituskatset ainult siis, kui eelmine lõppes olekuga Lõpetatud, Sooritatud või Nurjus; Lõpetamata, Sirvitud või veel alustamata katse korral naaseb inimene samasse soorituskatsesse, ja pakett ilma oma sisemise loogikata kirjutab lihtsalt eelmised punktid ja oleku üle.

Selle käitumise ümber on platvormis kaks sätet, mida tasub mõista enne kursuse käivitamist, mitte pärast esimesi kaebusi. Üks sunnib uut soorituskatset alustama, teine lukustab tegevuse pärast viimast lubatud soorituskatset, ja soorituskatsete arvu piirang ise töötab ainult SCORM 1.2 ja AICC-ga, sest 2004. aasta versioonil on oma eraldi määratlus. On ka aruande nüanss, mis muudab arve: näitaja viimase lõpetatud soorituskatse kohta ei arvesta neid, mis lõppesid olekuga Nurjus, seega võivad kaks aruannet sama kursuse kohta ausalt näidata erinevaid arve.

H5P on teine asi, mitte kergem SCORM

H5P-d nimetatakse sageli ühe hingetõmbega koos SCORM-iga, ja see jätab mulje, et jutt on kahest sama liiki lahendusest, millest üks on lihtsalt kergem kasutada. See ei ole tõsi, ja segi ajamine maksab, sest neid ostetakse eri juhtudel: H5P on interaktiivne sisu, mis töötab brauseris ja antakse üle eraldi failina, aga see ei kasuta ei manifesti ega SCORM-i liidest, ja seepärast raporteerib see platvormile teisiti.

Moodle'isse jõuab H5P kolme eri teed pidi, mida ei tohi segi ajada, sest need käituvad erinevalt. Esimene on platvormi enda sisseehitatud võimalus sisupanga ja eraldi tegevusega, mis on hinnatav ja peab katseid. Teine on vanem pistikprogramm, mis paljudes paigaldustes on endiselt peal ja töötleb mõne sisutüübi puhul hinnet teisiti, kolmas aga tasuline pilveteenus, mis ühendub platvormiga välise tööriistana, ja selle tootja foorumis on otse öeldud, et ilma selleta saab, sest tasuline osa on eraldi sisutüübid ja import.

Hinde käitumine on koht, kus tulevad ebameeldivad üllatused, sest sisseehitatud tegevuse katsete aruandes tähendab veerg „Läbimine”, et inimene sai sada protsenti, veerg „Valmimine” aga ainult seda, et ta käis sisu lõpuni, ja dokumentatsioonis on selgelt öeldud, et see loend ei ole seotud ei tegevuse sooritamislävega ega tegevuse lõpetamise tingimustega. Ettevõte, kes ootab, et H5P tulemus ise kursuse läbimise täidab, võib seetõttu avastada, et kursus ei ole formaalselt kellelegi läbitud.

On ka detail sisutüüpide enda kohta, mida tasub enne valikut kontrollida, sest iga H5P tüüp ei raporteeri hinnet ja läbimist ühtemoodi, ja on dokumenteeritud juhud, kus üksikud tüübid ei seadnud läbimise ega sooritamise teateid üldse, seega tuleb kontrollida just neid tüüpe, mida kursuses kasutada kavatsetakse. Litsentsi poolest on tarkvara lubavas litsentsis, koos erandiga osale koodist, aga tähtsam on see, et sisu, mille te loote, ei saa sellega automaatselt litsentsi, ja selle litsentsi valib autor.

Kursuse sisul on oma ligipääsetavusnõuded

Küsimus ligipääsetavuse kohta esitatakse tavaliselt platvormi kohta, aga suurem osa vastusest on sisus, sest just seal elavad subtiitriteta videod, kirjelduseta pildid ja interaktiivsed ülesanded, mida ei saa klaviatuuriga täita. Platvorm võib olla laitmatu, ja kursus selles ikkagi kasutamatu inimesele, kes ekraani ei näe või hiirt ei kasuta.

Kellele see on kohustus, mitte valik, tuleb vastata täpselt, sest siin on kerge ja kallis eksida. Avaliku sektori asutuste veebilehtedele ja rakendustele paneb nõuded avaliku teabe seadus, mis võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2016/2102. Erasektori kindlatele teenustele, sealhulgas e-kaubandusele, kehtib 28. juunist 2025 toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus, mis võtab üle direktiivi (EL) 2019/882. See ei tähenda, et sellest kuupäevast peab iga ettevõtte veebileht ligipääsetavuse standardile vastama: seaduse kohaldamisala on määratud teenuseliikidega, ja teenust osutavale mikroettevõtjale seadus ei kohaldu — alla kümne töötaja ning aastakäive või bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot.

Ettevõtte sisekoolituse kohta järeldub sellest praktiline käik, mis ei nõua juristi: kui koolitus on mõeldud oma töötajatele, ei teki neist ligipääsetavuse õigusaktidest tavaliselt otsest kohustust, küll aga kehtib eraldi, isikustatud kohustus teha mõistlikud kohandused konkreetsele töötajale, kellel neid vaja on — see tuleb töö- ja võrdse kohtlemise õigusest, mitte neist ligipääsetavuse aktidest. Kui koolitust müüakse tarbijatele veebis teenusena või kui tellija on avaliku sektori asutus, tuleb nõudeid kontrollida tõsiselt ja enne hanget, mitte pärast seda.

Tehnilises pooles väljendub nõue tavaliselt vastavusena WCAG suunistele AA tasemel, ja sisu loojale tähendab see konkreetseid asju: subtiitrid videole, transkriptsioon helile, piisav kontrast, teksti alternatiivid piltidele ja võimalus kogu interaktiivne osa klaviatuuriga täita. Need nõuded tuleb tellimusse kirjutada, sest pärast kursuse valmimist tähendab subtiitrite lisamine video ümbertöötamist, ja see maksab sama palju, kui oleks maksnud kohe, ainult hiljem.

Mida pakett kunagi ei sisalda

Paketi import loob ühe tegevuse, mitte kursuse, ja see vahe seletab paljusid hilisemaid arusaamatusi, mis ilmuvad just üleandmise hetkel. Kõik, mis kursuses on sisu ümber, jääb platvormi poolele ja tuleb luua eraldi, sõltumata sellest, kui hästi pakett on ette valmistatud ja kui kallis see on olnud.

Konkreetselt ei ole paketis registreerumist, seega see ei tea ega saagi teada, kes kursust tohib läbida, ja selles ei ole kursuse läbimise tingimusi, seega see ei määra, mida platvorm loeb lõpetatud kursuseks. Selles ei ole rollide ja õiguste sätteid, ei hinnetelehe arvutust, ei tunnistusi ega ülejäänud kursuse sisu. Kui tarnija lubab kursuse üle anda, tasub täpsustada, kas jutt on paketist või täielikust kursusest platvormil, sest vahe töömahus on suur.

Video on eraldi juhtum, mis selles loendis ilmub peaaegu alati, ja õppeplatvormid ei ole videojaotussüsteemid, seega hoitakse suuri faile tavaliselt väljaspool ja kursusesse pannakse ainult mängija, mis tähendab, et video vaatamise fakt ei ole platvormile automaatselt teada ja saab teada ainult siis, kui kursus selle mõneks raporteeritavaks väärtuseks muudab. Ettevõte, kes ootab aruannet selle kohta, kui kaua keegi vaatas, avastab tavaliselt, et sellist ei ole, sest keegi seda ei tellinud.

On ka omandiõiguse küsimus, mis on selles teemas lähemal, kui paistab: kui kursuse sisu kirjutab teie valdkonna ekspert, aga kursuse ehitab tarnija, kehtivad autoriõiguse vaikereeglid samamoodi nagu iga tellimustöö puhul, ja need ei tähenda, et tasu iseenesest annaks varalised õigused tellijale üle. Seda reguleerib autoriõiguse seadus, ja praktiline järeldus on siin lühike: õigused kursusele, nagu lähteprojektilegi, tuleb lepingusse kirjutada enne töö algust.

Siin on ka piir naaberteemaga, millesse see artikkel teadlikult ei puutu: küsimus, kuidas kogu kursus ühest platvormist välja ja teise sisse viia, on teisaldatavuse küsimus, ja sellel on oma vormingud ja oma vastus, mille oleme kirjeldanud artiklis selle kohta, mis on õpihaldussüsteem. Pakett on ühe kursuse ühik, mitte väljaviimise mehhanism, ja nende kahe segi ajamine on kallis.

Mida küsida, enne kui kursus tellitakse

Kõik eelmised jaotised viivad lühikese küsimustekoguni, mida tasub sisu loojale enne lepingut esitada, sest pärast üleandmist ei muuda vastused enam midagi. Esimene neist on vormingu kohta: millises standardis pakett antakse ja kas see on SCORM 1.2, arvestades, et Moodle 2004. aasta versiooni ei toeta. Teine on identifikaatori kohta: kas järgmistes versioonides jääb manifesti elemendi identifikaator samaks ja kas selle saab lepingusse kirjutada.

Kolmas küsimus on selle kohta, mida kursus raporteerib: kas see seab oleku, kas see annab punktid üle, kas manifestis on meisterlikkuse punktisumma ja mida te täpselt näete aruandes inimese kohta, kes materjali läbi vaatas, aga testi ei sooritanud. Neljas on mahu kohta: kui palju olekuandmeid kursus hoiab ja kas see mahub standardvälja, sest pikk kursus paljude küsimustega jõuab selle piirini vaikselt.

Viies küsimus käib lähtefailide kohta ja on see, mis kõige sagedamini ununeb: kas te saate ka kursuse lähteprojekti, mitte ainult valmis paketti, sest ilma lähteta saab järgmise muudatuse teha ainult sama looja sama autorvahendiga. See on sama küsimus mis iga tellimustöö puhul, ja see tuleb esitada enne töö algust.

Need küsimused ei võta palju aega ega solva kedagi, sest professionaalne sisu looja vastab neile kohe, aga need hoiavad ära olukorra, kus ettevõte on kursuse eest maksnud ja aasta pärast ei saa seda ei uuendada ega tõendada, et keegi selle läbis. Kui soovite, et me selle jutu läbi räägiksime või juba saadud paketti enne üleslaadimist kontrolliksime, võtke meiega ühendust, ja me teeme seda koos õppeplatvormi juurutamisega.