Kuidas valida veebimajutust: mida võrrelda enne allkirja

Veebimajutuse arve jõuab postkasti tavaliselt siis, kui keegi sellele ei mõtle: esimesel aastal oli see kolmkümmend kuus eurot, teisel on seitsekümmend kaks, ja vahepeal ei ole keegi midagi muutnud ei veebilehel ega paketis. Külastajate arv on sama, failid on samad, ja ometi on hind kahekordistunud, kuigi midagi ei ole valesti läinud ja keegi ei ole püüdnud petta. Lihtsalt on esimene tähtaeg läbi saanud, ja kehtima on hakanud see, mis seisis kogu aeg samal hinnalehel, ainult teise pealkirja all ja väiksema kirjaga.

Veebimajutuse valik ei otsustu peaaegu kunagi tehniliste parameetrite järgi, sest need on võrreldavad, avaldatud, ja enamiku ettevõtte veebilehtede puhul on vahe kahe paketi vahel väiksem kui vahe sama paketi kahe aasta vahel. Otsustatakse selle järgi, mis on lepingus kirjas, ja just sinna peaaegu keegi ei vaata, sest veebimajutus tellitakse iseteeninduses, kus leping kinnitatakse linnukesega lingi kõrval, mida keegi ei ava. Mille poolest paketid ise erinevad, oleme kirjutanud eraldi, võrreldes virtuaalserverit, VPS-i ja pilveserverit; see artikkel räägib sellest, mis jääb järele, kui paketi liik on juba valitud: lubadustest, hinnast pärast tähtaja lõppu, varukoopiatest ja lahkumisest.

Protsent mõõdab käideldavust, mitte teie kahju

Käideldavuse protsent on veebimajutuse hinnakirjas kõige sagedamini tsiteeritud arv ja samal ajal kõige vähem mõistetud, sest see ei ole lubadus, et veebileht töötab, vaid hüvitise arvutamise alus. Hüvitis makstakse peaaegu alati välja mitte rahas, vaid krediidina järgmiste arvete vastu. Hetzneri pilveserveri lepingutingimused ütlevad selle nii otse, kui üldse saab: hüvitist nimetatakse Cloud Credits’iks, raha on välistatud, ja muid õiguskaitsevahendeid ei ole. Amazon Web Services ja Google Cloud kasutavad oma dokumentides teisi sõnu, aga tähendus on sama.

Teine pool, mis jääb märkamata, on erandite nimekiri, ja see kipub olema pikem kui lubadus ise. Planeeritud hooldust, millest teenuseosutaja on ette hoiatanud, ei loeta üldse, ega loeta ka seda, mille on põhjustanud kliendi enda tarkvara või seadistus. Praktikas on see erand palju laiem, kui kõlab: valesti paigaldatud pistikprogramm, ülekoormatud andmebaas või vigane säte jääb kliendi vastutuseks sõltumata sellest, kui kaua veebileht oli kättesaamatu ja kui palju tellimusi selle aja jooksul ei saabunud. DigitalOcean nimetab oma tingimustes seda nimepidi, mainides kliendi rakenduse koodi ja konfiguratsioonivigu. Peaaegu kõik lepingud jätavad kõrvale ka vääramatu jõu ja võõrad võrgud väljaspool teenuseosutaja piiri, see tähendab kogu teed tema ruuterist teie kontorini.

OVHcloudi VPS-i tingimustes on veel üks pööre, mis väärib oma lõiku: käideldavust mõõdetakse seal PING-päringutega, ja kui kliendi seadistus need päringud blokeerib, ei kehti garantii lihtsalt. Ettevõte, kes on turvakaalutlustel pingi vastused sulgenud, on ise välja lülitanud mõõdiku, millel kogu lubadus püsib, ja sellest ei hoiatata eraldi. See on hea näide, miks lepingu tehnilised detailid ei ole juriidiline formaalsus, vaid otsustavad, kas arv üldse kunagi rakendub.

Lõpuks ei saa hüvitist tavaliselt automaatselt: seda tuleb taotleda, ja taotlusel on tähtaeg. Hetzneril on see neliteist päeva pärast kuu lõppu, Google Cloudil kuuskümmend päeva, Amazon Web Services loeb teise arveldustsükli lõpuni. Ettevõte, kelle veebileht oli kättesaamatu, tegeleb sel hetkel tagajärgedega, mitte vormi täitmisega, seega tähtaeg möödub vaikselt ja hüvitist, mis formaalselt kuulus, ei maksta kellelegi välja. Enne allkirja tasub seega selgeks teha neli asja korraga: kes mõõdab käideldavust ja millise vahendiga, mis on erandite nimekirjas, kui pika aja jooksul tuleb taotlus esitada, ja kas garantii üldse käib varukoopiate kohta. Hetzneri pilve garantii neid ei hõlma, nagu ei hõlma ka tulemüüre ega koormusejaotureid.

Käideldavus ja reageerimisaeg on kaks eri lubadust

Käideldavuse protsendi kõrval ilmub lepingutesse teine arv, mis näeb sarnane välja ja tähendab hoopis midagi muud: reageerimisaeg. See määrab, kui kiiresti teenuseosutaja vastab pöördumisele, mitte kui kaua veebileht töötab. Ettevõte, kes on ostnud nelja tunni reageerimisaja, on ostnud lubaduse, et keegi kirjutab nelja tunni jooksul vastu, mitte lubaduse, et probleem on nelja tunniga lahendatud. Vahe nende kahe suuruse vahel pühapäevaööl on täpselt see vahe, mis otsustab kõik: pöördumine, millele vastatakse kolmekümne minutiga vastuküsimusega domeeninime kohta, on formaalselt teenindatud.

Kolmas arv, mis ilmub harvem, aga on taastamise hetkel kõige tähtsam, on see, kui kiiresti teenuseosutaja kohustub pärast rasket riket teenuse taastama ja kui mitu tundi tööd tohib jäädavalt kaduda. Enamik virtuaalserveri lepinguid ei luba selles osas midagi, ja see ei ole peidetud: vastavat punkti lihtsalt ei ole. Kui lepingus ei ole öeldud, kui pika aja jooksul taastatakse ja kui palju tohib kaotada, on aus vastus, et kumbagi ei ole kindlaks määratud, ja mõlemad otsustab sel päeval see, kuidas välja tuleb.

Praktikas tähendab see, et kolme küsimust ei tohi panna ühte: kui kaua aastas tohib teenus seista, kui kiiresti keegi vastab, ja kui kiiresti on kõik jälle paigas. Igal neist on lepingus oma rida, või ei ole seda kellelgi, ja teine juhtum on sagedasem. Ettevõttele, kelle veebileht on ainult visiitkaart, võib see olla täiesti vastuvõetav. Ettevõttele, kelle pood on tuluallikas, aitab vastus käideldavuse protsendi kohta kolmest kõige vähem, sest see räägib aasta statistikast hetkel, kui küsitakse lähimat kolme tundi. Kui võtame enda peale hallatava veebimajutuse, lepime kõigis kolmes kokku eraldi just sellepärast.

Esimene tähtaeg saab läbi ja hind muutub

Reklaamitud hind veebimajutuse turul on peaaegu alati esimese tähtaja hind, ja teise tähtaja hind seisab samal lehel, ainult vähem silmatorkavalt. Hostnet küsis 2026. aasta septembris MINI-paketi eest 2,99 € kuus, kui maksta kolmekümne kuue kuu eest korraga, ja 5,99 € kuus, kui maksta iga kuu; samas näitas PLUS-paketti 5,99 € vastu 11,99 € ja PRO-paketti 6,99 € vastu 15,99 €, kõik hinnad ilma käibemaksuta. Hostinger küsis samal päeval Premium-paketi eest 2,99 dollarit kuus neljakümne kaheksa kuu tähtajaga ja kirjutas kõrvale, et pikendamine toimub 10,99 dollari eest, GoDaddy Economy-pakett maksis 6,99 dollarit ja pikenes 11,99 dollari peale.

Keegi neist ettevõtetest ei varja midagi, sest arvud on avaldatud, need seisavad ühel lehel ja neid saab enne tellimist lugeda. Probleem on selles, et otsus tehakse esimesi veerge võrreldes ja makstakse teises elades. Esimene tähtaeg on pealegi pikk, seega otsuse ja selle tagajärgede vahele jääb kolm või neli aastat, ja sel hetkel tundub üleviimine kallim kui hinna vahe isegi siis, kui see ei ole. Just see ajanihe teeb sissejuhatavast hinnast tõhusa müügiinstrumendi, ja selles ei ole mingit kavalust.

Arvutus, mis siin aitab, on lihtne ja võtab viis minutit: liitke kokku, mida maksate viie aasta jooksul pikendamise hinna, mitte sissejuhatava hinna järgi, ja võrrelge pakkumisi selle arvu järgi. Hostingeri Premium nelikümmend kaheksa kuud sissejuhatavas hinnas on sada nelikümmend neli dollarit, aga viies aasta pikendamise hinna 10,99 dollarit kuus juurde lisab veel sada kolmkümmend kaks, nii et viie aasta kogusumma on kakssada seitsekümmend kuus dollarit, mitte sada kaheksakümmend, nagu näitaks lihtne korrutamine sissejuhatava hinnaga. Vahe ei teki sellest, et miski oleks halvemaks läinud, vaid sellest, et kampaaniaperiood on läbi. Hostneti MINI 2,99 € vastu 5,99 € on teine mehhanism: kolmekümne kuue kuu ettemaks kuumakse vastu, mitte sissejuhatav hind, millest saab pärast tähtaega 5,99 €.

Pange tähele ka seda, kas tähtaeg pikeneb automaatselt ja kui kaua ette tuleb loobumisest teatada, sest automaatne pikendamine täishinnaga on täpselt see mehhanism, mis tekitab kahekordistunud arve, ja etteteatamistähtaeg kipub olema pikem, kui inimene mäletab. Kui teenuseosutaja täishinda üldse ei avalda, on see juba ise vastus: hind, mida ei saa enne allkirja teada, on hind, milles ei saa kokku leppida.

Ettevõte ei ole tarbija ja see muudab jutu

Siin eksitakse sageli, ja eksitus on kallis. Euroopa Liidu regulatsioon ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, kehtib lepingutele müüja või tarnija ja tarbija vahel, see tähendab füüsilise isiku vahel, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Eesti tarbijakaitseseaduse § 2 lõike 1 punkt 1 ütleb sama, ja võlaõigusseaduse § 1 lõige 5 kordab seda selle seaduse tähenduses. Osaühing, kes ostab veebimajutust oma veebilehele, ei ole tarbija, ja see muudab peaaegu kõik, mida inimene lepingult intuitiivselt ootab.

Taganemisõigus, direktiivi 93/13/EMÜ tüüpi ebaõiglaste tingimuste kontroll ja tarbijalemüügi pretensioonitähtaeg jäävad tarbija instrumentideks. Ettevõttele need ei kuulu, ja teenuseosutajal ei ole kohustust neid vabatahtlikult pakkuda, kuigi suurematele klientidele mõned seda teevad. Ettevõtetevaheline leping elab võlaõigusseaduses. Seal on tüüptingimuste regulatsioon, mis ei ole tarbijakaitse: § 35 loeb tüüptingimuseks tingimuse, mida teine pool ei saanud sisu mõjutada, ja § 44 eeldab, et § 42 lõikes 3 loetletud tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ka siis, kui teine pool sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.

Praktiline tähendus on otsene ja vahel ebameeldiv. Sissejuhatava hinna hüpe täishinnale ei ole tarbijakaitse mõttes ebaõiglane tingimus, mida osaühing saaks vaidlustada, vaid lepingutingimus, milles pooled leppisid kokku hetkel, kui linnuke märgiti. Automaatne pikendamine ei ole trikk, mille eest tarbijakaitseseadus ettevõtet kaitseb, ega ole ka üldist kohustust hoiatada hinna muutumisest eriti silmatorkavalt, kui see on hinnakirjas juba avaldatud. Ühepoolne tingimuste muutmine, kui leping selle ette näeb, on tarbijalepinguga võrreldes teine režiim; kas konkreetne klausel langeb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kontrolli alla, sõltub selle sõnastusest, mitte sellest, et ostja on ettevõte.

Seepärast loetakse leping enne allkirja ja lepitakse kokku selles, mis ei ole vastuvõetav. See kõlab iseenesestmõistetavalt, aga just see samm jääb iseteeninduses kõige sagedamini vahele, sest linnuke lingi kõrval ei tundu läbirääkimisena. Suuremate tellimuste puhul on läbirääkimised täiesti võimalikud ja teenuseosutajad nendega lähevad, kui küsida. Väiksematel tellimustel läbirääkimisi ei ole, aga valik kahe teenuseosutaja vahel on endiselt, ja see tehakse mõlemad lepingud läbi lugedes, mitte mõlemad hinnakirjad.

Varukoopia lepingus ja varukoopia heast tahtest

Sõna varukoopia võib hinnakirjas tähendada kahte täiesti eri asja, ja vahe tuleb välja alles sel päeval, kui koopiat on vaja. Esimene tähendus on koopia, mille teenuseosutaja teeb enda tarbeks, et pärast rikke taastada oma taristu. Teine on koopia, mille te saate taastada siis, kui teile seda vaja on, ja mille olemasolu on lepinguline kohustus. Hinnakirjas kannavad mõlemad sama nime, ja alles lepingust on näha, kumb on ostetud.

OVHcloud nimetab selle vahe oma dokumentatsioonis avalikult: virtuaalserveri varukoopiad ei ole lepingulised, neid pakutakse täiendava abina hädaolukordades, ja kliendil soovitatakse teha oma koopiaid. Samas on ka detail, mis muudab taastamise tähendust: taastamine halduspaneelist kirjutab üle kogu salvestusruumi sisu, mitte ühe faili. Ettevõttele, kes tahab tagasi ühe ekslikult kustutatud lehe, tähendab see valikut kogu veebilehe eelmise päeva seisundisse tagasiviimise ja mitte millegi vahel.

Hostingeri kasutustingimused lähevad veel kaugemale, ja neid tasub lugeda sõna-sõnalt: klient vastutab oma arhiivikoopiate tegemise eest, teenuseosutaja koopia tehakse kord nädalas ja kirjutab eelmise üle, säilib kaks nädalat, antakse heast tahtest ja seda võib igal hetkel muuta, aga kontod, mis ületavad kolmkümmend gigabaiti, jäetakse välistest koopiatest üldse välja. See tähendab, et just suurimad veebilehed jäävad ilma välise varukoopiata, ja kõik see on kirjas teenuseosutaja enda dokumendis, milles ei ole midagi ebaausat: see lihtsalt ei ole see, mida sõna varukoopia ootama paneb.

On ka teine ots, ja seda on sama tähtis teada. Hetzneri hallatavas veebimajutuses tehakse koopiaid igal ööl, need säilivad neliteist päeva eraldi andmekeskuses, ja klient saab paneelist taastada üksikuid faile, postkaste või andmebaase. See on juba koopia, millega saab töötada. DigitalOcean dokumenteerib omakorda selle, mida paljud saavad teada liiga hilja: tema varukoopiaid ja snapshot’e ei saa alla laadida, seega koopia küll on, aga elab teenuseosutaja sees ja üleviimise hetkel ei ole sellest mingit väärtust.

Küsimused, mis selle jaotise ära otsustavad, on neli ja kõlbavad iga teenuseosutaja juurde: kui kaua koopiaid hoitakse, kui peenelt saab taastada, kas taastamise saab teha ise või on see tasuline pöördumine, ja kas koopia saab välja viia. Meie ise teeme koopiaid iga päev, hoiame neid kolmkümmend päeva masinast väljas ja kontrollime taastamist regulaarselt, sest kontrollimata koopia on oletus, mitte koopia, ja vahe nende kahe vahel saadakse teada ainult üks kord.

Mis juhtub päeval, mil te lahkute

Üleviimist enda juurde reklaamitakse peaaegu kõikjal, sest teenuseosutajad toovad veebilehti enda juurde tasuta, kiiresti ja vahel samal päeval. Üleviimist teise teenuseosutaja juurde käsitletakse lepingutes palju harvem, ja just seal peituvad kulud, mida keegi enne allkirja kokku ei löö. Asümmeetria on müüja vaatepunktist täiesti loogiline ja ostja vaatepunktist sama kallis.

Hostingeri kasutustingimustes on see kirjutatud ühemõtteliselt: teenuseosutaja ei vii ega edasta veebilehe või serveri sisu teise teenuseosutaja juurde, ja kui klient ei ole sisu enne lepingu lõppemist ära viinud, sisu kustutatakse ja koopiat enam ei saa. See ei ole tõlgendus ega meie oletus, vaid lepingu osa. Samuti kustutatakse Hetzneri pilveserveri varukoopiad koos serveriga, seega hetkel, kui konto suletakse, kaob ka ajalugu, ja DigitalOceani koopiaid, nagu juba öeldud, ei saa alla laadida.

Pange need kolm fakti kokku, ja tuleb olukord, milles lahkumine on võimalik ainult siis, kui see on ette planeeritud: veebileht tuleb kopeerida, kuni konto veel töötab, andmebaas eksportida, postkastid ümber tõsta, domeeni haldus üle võtta, ja alles siis tohib lepingu lõpetada. Järjekord, milles seda tehakse, on tähtsam kui kiirus, sest igaüks neist sammudest on eraldi lihtne, aga vales järjekorras blokeerivad nad üksteist, ja ainus kord, mil järjekorda enam parandada ei saa, on see, mil konto on juba suletud.

Enne allkirja tasub seega esitada üks küsimus, mis paljastab peaaegu kõik muu: mida täpselt teenuseosutaja lahkuvale kliendile annab ja millises vormis. Vastus on tavaliselt kiire ja selge, ja see laseb kahte pakkumist võrrelda palju paremini kui ükski tehniline parameeter. Meie vastame sellele küsimusele, andes konfiguratsiooni ja andmed soovi korral välja, ja see on teadlik valikupunkt, mitte viisakus, sest klient, kes ei saa ära minna, ei ole klient, kes on jäänud.

Kui teenuseosutaja töötleb isikuandmeid teie asemel

Veebimajutus tähendab peaaegu alati, et keegi teine hoiab füüsiliselt teie klientide andmeid. Isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses on ettevõte, kelle veebileht see on, tavaliselt vastutav töötleja, veebimajutuse teenuseosutaja aga volitatud töötleja. Hostinger ütleb seda oma lepingus otse, märkides, et klient jääb kogu aeg vastutavaks töötlejaks, ja see ei ole formaalne pisiasi: sellest jaotusest tulenevad kohustused, mis peavad lepingus kirjas olema, ja vastutus, mis jääb teie juurde sõltumata sellest, kes serverit hoiab.

Määruse artikkel 28 nõuab, et suhe vastutava töötleja ja volitatud töötleja vahel oleks vormistatud kirjalikult ja et lepingus oleksid konkreetsed punktid selle kohta, milliseid andmeid töödeldakse, kui kaua, millisel eesmärgil, milliste turvameetmetega ja milliste alltöövõtjatega. Praktikas nimetatakse seda andmetöötluslepinguks, ja tõsised teenuseosutajad pakuvad seda ise, sageli eraldi dokumendina, mis tuleb registreerimisel vastu võtta. Kui teenuseosutaja sellist dokumenti üldse ei paku, on see märk sellest, kui tõsiselt seal suhtutakse ka ülejäänud kohustustesse.

Kõige huvitavam punkt on päris lõpus. Määruse artikli 28 lõike 3 punkt g nõuab, et volitatud töötleja pärast andmetöötlusteenuste osutamise lõppu kustutab või tagastab vastutava töötleja valikul kõik isikuandmed ja kustutab olemasolevad koopiad, välja arvatud juhul, kui liidu või liikmesriigi õigus nõuab nende säilitamist. See kohustus töötab täpselt lahkumise hetkel ja käib teie veebilehe kasutajate isikuandmete, mitte veebilehe failide, konfiguratsiooni ega koodi kohta. Just seda piiri aetakse kõige sagedamini sassi: määrus tagab kliendiloendi, mitte veebilehe.

Sellest järeldub praktiline samm enne allkirja: küsige, kas teenuseosutajal on andmetöötlusleping, kus see asub ja mis seal on kirjas andmete tagastamise ja kustutamise kohta pärast lepingu lõppu. Küsige ka, kus serverid füüsiliselt asuvad, sest kuigi määrus ei nõua, et andmed oleksid Eestis, on konkreetne linn lepingus palju väärtuslikum kui sõna Euroopa. Saksamaa ja Soome on Euroopa Majanduspiirkonnas samuti nagu Eesti, seega valik nende vahel on toimimise, mitte vastavuse küsimus.

Mida andmemäärus annab ja mida see ei anna

Alates 12. septembrist 2025 kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2023/2854, nn andmemäärust, ja selle VI peatükk kannab pealkirja „Andmetöötlusteenuste vahetamine“. Määruse artikkel 23 nõuab takistuste kõrvaldamist, mis ei lase minna üle teise sama liiki teenuse osutaja juurde, lokaalsele IKT-taristule või kasutada samal ajal mitut teenuseosutajat. Artikkel 25, „Vahetamist käsitlevad lepingutingimused“, sätestab, et maksimaalne etteteatamisaeg vahetusprotsessi algatamiseks ei tohi olla pikem kui kaks kuud ja et sellele järgneb kohustuslik kuni kolmekümne kalendripäeva pikkune üleminekuperiood; alates 12. jaanuarist 2027 ei tohi teenuseosutajad vahetusprotsessi eest enam vahetustasu nõuda.

See on tugev instrument, ja just seepärast on tähtis teada selle piire. Määrus käib andmetöötlusteenuste kohta artikli 2 punkti 8 tähenduses: digiteenus, mis võimaldab asukohast sõltumatut ja nõudepõhist võrgujuurdepääsu konfigureeritavate, skaleeritavate ja paindlike andmetöötlusressursside ühiskasutatavale kogumile, mida saab kiiresti kasutusele võtta ja vabastada minimaalse haldusliku pingutusega. Pilveserver, mida saab tunni kaupa sisse ja välja lülitada, vastab sellele. Ettemakstud aastane virtuaalserveri konto, mida ei saa nõudmisel ei skaleerida ega vabastada, ei vasta sellele alati, ja seda tuleb hinnata igal juhul eraldi.

On ka teine piir, mida on kerge segi ajada ja mida on juba püütud müügis kasutada. Määruse artikli 2 punkt 36 ütleb otse, et vahetustasud on tasud, välja arvatud standardsed teenustasud ja ennetähtaegse lõpetamise trahvid. Andmemäärus ei keela sissejuhatavat hinda, ei piira pikendamise hinda ega tühista tähtajalisi lepinguid, ja proportsionaalne tasu ennetähtaegse lõpetamise eest tähtajalises lepingus jääb lubatuks. Ettevõte, kes loodab, et määrus lahendab kahekordistunud arve, ootab sellelt seda, mida see ei luba: see reguleerib vahetamist, mitte hinnapoliitikat.

Samuti ei aita tuginemine isikuandmete kaitse üldmääruse artiklile 20, ja see on viga, mis ilmub isegi konsultantide esitlustes. Andmete ülekandmise õigus kuulub andmesubjektile tema isikuandmete suhtes, mille ta on ise vastutavale töötlejale esitanud. See ei anna ettevõttele õigust saada kätte oma veebimajutuse kontot, andmebaasi ega veebilehe faile, sest seal on teine subjekt ja teine objekt. Ettevõtte tee välja käib lepingu kaudu ja, kui teenus vastab definitsioonile, andmemääruse VI peatüki kaudu.

Küsimused, mis tuleb esitada enne allkirja

Kõik eelnev koondub väikeseks küsimustekomplektiks, mida saab esitada igale teenuseosutajale ja mille vastused on omavahel võrreldavad: mitmes minutis väljendub lubatud käideldavuse protsent ja mis on erandite nimekirjas, kas hüvitist tuleb taotleda ja kui pika aja jooksul, milline on hind pärast esimest tähtaega, kas leping pikeneb automaatselt ja kui kaua ette tuleb loobumisest teatada. Samasse ritta kuuluvad ka varukoopiate küsimused: kui kaua neid hoitakse, kas need on lepinguline kohustus või hea tahe, kas need saab ise taastada ja kas need saab välja viia.

Edasi tulevad küsimused lahkumise kohta, mida on kõige ebamugavam ja kõige väärtuslikum esitada: mida teenuseosutaja annab, kui klient läheb üle, ja millises vormis, kas ta aitab üleviimisel või keeldub selgelt, mis saab sisust pärast lepingu lõppemist ja kui kaua see veel kättesaadav on. Tasub küsida ka, kas teenus vastab andmemääruse andmetöötlusteenuse definitsioonile, ja kui ei vasta, millised üleminekutingimused on lepingusse kirjutatud. Ebamugavus on siin täpselt see, mis teeb küsimused väärtuslikuks, sest müügijutus esitatakse neid harva ja vastused on seetõttu ette valmistamata.

Ja lõpuks ressursiküsimused, mis on peidetud sõna piiramatu alla. Hostneti hinnakirjas käib see sõna andmeedastusmahu kohta ja seisab ühes tabelis failide arvu piiranguga, mis MINI-paketil on nelisada tuhat. Hostingeri paketis, mille nimi ise on Unlimited, on endiselt protsessori, mälu, ketta ja failide arvu ülempiirid. Sama ettevõtte dokumentides on pealegi kirjas, et piiramatus käib veebilehtede majutamise, mitte failide hoidmise ega arhiveerimise kohta, seega sõna tähistab ühte parameetrit, mitte kõiki. Küsimus, mis selle paljastab, on päris otsene: millised parameetrid on piiratud ja millise arvuni.

Kui neid küsimusi tundub ühe veebimajutuse arve kohta liiga palju, tasub meeles pidada, milline on alternatiiv: veebileht, mida ei saa üle viia, on veebileht, mille hinna määrab keegi teine, ja see sõltuvus ilmub täpselt siis, kui see on kõige ebamugavam. Juttu üleviimisest on alati kergem pidada, kuni lepingut ei ole veel allkirjastatud, sest just sel hetkel on teil ainus argument, mis teenuseosutajale korda läheb. Kui soovite, et need küsimused esitaksime meie, võtke meiega ühendust, ja me loeme lepingu koos teiega läbi.