Valmistoodang või eritarkvara: millal kumb valida

Te ostate CRM-i, sest müügijuht ei saa enam märkmetega hakkama, ja kolme kuu pärast seisab süsteemi kõrval Excel kolme hinnakirjaga ning kaust arvetega, mida keegi kopeerib raamatupidamisse. Toode ei ole kehvem sellest, mille eest see müüdi, sest ta tunneb klienti, tehingut ja järgmist kõnet, aga ta ei tunne teie protsessi, sest see protsess ei olnud see, mida tootja ehitas sadadele ettevõtetele, ja see vahe on kogu selle artikli teema: kas te ostate tööriista oma protsessile või protsessi oma tööriistale, mitte funktsiooniloendi auku, mille täidab üks kohandus. Kui auk on ühendus süsteemide vahel, mis juba teevad oma tööd, ei ole see argument ehituseks: kõigepealt ühendame selle, mis juba on.

Valmistoodang või eritarkvara: millal kumb valida, ei ole küsimus sellest, milline nupp paistab moodsaim, ega sellest, kas te „olete piisavalt suured, et ise ehitada”. Meie vastus on sama, mille oleme teenuselehele kirjutanud: kui teie protsess mahub valmistööriista, võtke valmistööriist, see tuleb odavam, ja eritellimussüsteem on põhjendatud siis, kui protsess on osa teie konkurentsieelisest või valmislahendused nõuavad liiga palju kompromisse, ja see lause ei ole müüginipp, et pärast ikkagi ehitust müüa, vaid test, millega me kaotame read, milles tuleks kirjutada veel üks CRM, ja jätame need, milles protsess on konkurentsieelise osa või valmistööriistad nõuavad liiga palju kompromisse.

See artikkel ei ole e-poe platvormi võrdlus, sest selle oleme juba mujal kirjutanud, ega ole ka eritarkvara hinnakiri, sest sellist artiklit meil ei ole ega tule, kuna hindu me peast välja ei mõtle, ega ole lubadus, et oma süsteem alati võidab. Me müüme nii valmistoodangu juurutamist kui ehitust nullist, ja aus tekst algab sellest, et mõnikord on kalleim teenus, mida saame teile müüa, see, mida teile vaja ei ole, seega allpool on piir, mille järgi saab selle valiku teha enne, kui keegi müüb teile sprindi.

Valmistoodang või eritarkvara: millal kumb valida

Võtke valmistoodang, kui protsess sinna mahub, ja tellige tarkvara, kui protsess on teie konkurentsieelis või valmistööriistad nõuavad liiga palju kompromisse: see on kogu vastus, ja ülejäänu selles artiklis on see, kuidas seda lauset kontrollida konkreetse töö, mitte esitluse vastu. Võrdlus, mis algab funktsioonitabeliga, lõpeb enne algust, sest tabel näitab seda, mida tootja on nimetanud, mitte seda, kes aasta pärast otsustab teie järgmise muudatuse.

Vale otsa tagajärjed ei ole sümmeetrilised, sest valmistööriist, kuhu olete oma protsessi jõuga sisse pressinud, saab püsitellimuseks pluss Exceliks pluss inimeseks, kes hoiab neid koos, ja see inimene on aasta pärast kallim kui ükski litsents, aga eritellimussüsteem protsessile, mis juba elab raamatupidamises, postiprogrammis ja standardses CRM-is, on ehitus, mida peate ise ülal hoidma, kuigi turul hoiab seda juba keegi teine. Esimesel juhul olete ostnud toote ja kirjutanud kõrvale teise süsteemi, teisel olete kirjutanud süsteemi sinna, kus piisas litsentsist, ja mõlemad vead maksavad kauem, kui pakkumises paistab.

Me nimetame selle piiri, sest oleme näinud mõlemat otsa ühe nädala sees: ettevõtet, kes tahtis „oma HubSpotit”, kuigi tal oli vaja HubSpotit, ja ettevõtet, kes kolm aastat väänas valmis ERP-d ümber oma hinnatabeli ja tuli lõpuks sama tabeliga uue projektina, mitte sellepärast, et „ERP ei oska”, vaid sellepärast, et kompromisse oli juba rohkem kui konfiguratsiooni. Kumbki seisund ei ole halva tahte tulemus, sest mõlemad algavad lausega „meil on vaja süsteemi”, mis ei ole veel test, ja test algab alles siis, kui kirjutate protsessi ühele lehele ilma tööriista nimeta ja otsite, milline tööriist seda lehte juba teeb.

Enne hanget kirjutage, mida süsteem peab esimesel päeval tegema, mida ta teisel aastal unustada ei tohi, ja kes tohib seda teist aastat muuta ilma võõra väljalasketa, sest kui vastused mahuvad tootesse, mida saab konfigureerida, võtke toode. Kui küsimus on kataloog, hinnad, tellimus ja tarne e-poes, on see poe test ja me ei kirjuta seda siin ümber; kui vastused on protsess, mida konkurent ei tohi osta valmistööriistana, alles siis on mõtet rääkida sprindist. See artikkel müüb edasi seda järjekorda, mitte tööriista.

Mis on valmistoodang ja mis on eritarkvara

Valmistoodang on tarkvara, mille keegi on juba paljudele kirjutanud ja mille te ostate või tellite, et seda kasutada ilma olulise ümberehituseta. Riigipilve teenusekirjelduses on SaaS kasutusvalmis rakendustarkvara, mis on internetis saadaval; COTS jääb siin valmis kommertstarkvaraks, mida saab osta ja kasutada ilma olulise kohandamiseta. Need on planeerimise määratlused, mitte kohustus eraettevõttele, ja me võtame need siin sõnadena, mis on juba nimetatud, mitte seadusena, mis paneks teile riigiasutuse kooskõlastuse.

Eritarkvara on süsteem, mis kirjutatakse teie protsessi järgi, ja samas juhendis on spetsialiseeritud tarkvara konkreetse asutuse või valdkonna jaoks individuaalselt arendatud tarkvara. Me nimetame seda ka eritellimussüsteemiks, teenuselehel mittestandardseks süsteemiks ja pealkirjas eritarkvaraks, ja need ei ole kolm toodet, vaid üks töö: kood, mis algab teie protsessist, mitte tootja eeldusest selle kohta, mis on klient, tellimus või arve, seega erinevus ei ole „parem” versus „halvem”, vaid see, kes tohib seda eeldust hiljem muuta.

Valmistoodang ei ole läbi kukkunud eritellimusehitus, ja eritellimusehitus ei ole parem CRM, sest WooCommerce on valmis e-kaubanduse toode, Moodle on valmis õppeplatvorm, WordPress on valmis sisuplatvorm, ja me müüme kõiki kolme juurutusena, mitte peidetud ehitisena teise nime all. Laravel ei ole toode selles tähenduses: see on raamistik, millel me kirjutame eritellimussüsteeme alates versioonist 4.0 2013. aastal, ja see ei anna kataloogi, ostukorvi ega CRM-i, kuni keegi need on kirjutanud, seega raamistiku ja toote segi ajamine tähendab arvata, et „Laravelil” on juba vastus, kuigi see on ainult viis vastust kirjutada.

Kolmas asi, mida siin tavaliselt segi aetakse, on püsitellimus versus omand, sest SaaS tähendab, et te maksate kasutamise eest ja andmeid hoiab teenusepakkuja, tähtajatu litsents tähendab, et olete maksnud õiguse eest versiooni kasutada ja uuendused on sageli eraldi rida, aga eritellimuskood, mille me üle anname, tähendab, et lähtekood, dokumentatsioon ja taristu konfiguratsioon on teie. Üheski neist ridadest ei ole automaatset võitu, on ainult selgus, mida te ostate, sest muidu vaidlete aasta pärast selle üle, kas „süsteem on meie oma”, kui tegelikult on püsitellimus, mille saab katkestada.

Test, millega me selle valiku teeme

Test ei ole „kas see ekraan meile meeldib”, vaid see, kas protsess, mida te ei tohi konkurendile loovutada, mahub tööriista, mida konkurent saab osta samast poest: kui mahub, on tööriist õige vastus, sest see tuleb odavam ja seda hoiab keegi, kelle ainus töö on see tööriist, aga kui ei mahu, sest hinnatabel, tellimuse kinnitus või tarnetingimused on see, millega te erinete, saab valmistoodangust kompromiss, ja kompromiss tähendab siin, et protsess hakkab elama Excelis süsteemi kõrval.

Sama testi teine pool unustatakse liiga sageli, sest vajadused on sagedamini ühised kui ainulaadsed, ja postiprogrammi ei ehitata, raamatupidamist, mis juba teeb seda, mida seadus nõuab, ei ehitata, ja standardset müügilehtrit, milles tehing on tehing, samuti ei ehitata. Asutused, kes kulutavad raha kirjalike kriteeriumide järgi, on sama vormi nimetanud teisiti: kõigepealt küsitakse, kas turg juba midagi pakub, ja ehitatakse siis, kui olemasolevad tooted tuuma ei kata või kui asja tuleb hallata ise, ja see ei ole eraettevõtte kohustus, ja me ei tee sellest sellist, aga see on sama vorm, millega me ütleme ei ehitusele, mida saab osta.

Kolmas viga on toote ümberehitamine, kuni see ei ole enam toode, sest konfiguratsioon jääb toetatud piiridesse (väljad, rollid, vood, mille tootja on ette näinud), aga kohandamine, mis tuuma ümber kirjutab, et protsess „lõpuks sobiks”, kulutab just selle eelise, mille pärast toode osteti: uuendused, dokumentatsiooni, selle, et vea leiab keegi teine. Oleme seda näinud Moodle'i juurutustes, kus kontrollime kõigepealt, kas pistikprogramm juba on, ja alles siis kirjutame oma, ning WordPressi saitidel, kuhu valmisteemat ei pane, sest see toob kümneid funktsioone, mida teile vaja ei ole ja millest saab turvarisk, seega toode võõra tuumaga ei ole eritellimussüsteem, vaid toode, millest olete tootja tuuma välja võtnud.

Selle testi teeme eelanalüüsi töötoas, mitte pakkumise slaidil, sest slaidil võidab alati ehitus, mis paistab teie eest hoolitsemisena, töötoas aga protsess, mida saab nimetada. Kui kahe päeva pärast selgub, et protsess mahub valmistööriista, ütleme seda ka siis, kui see tähendab, et selle nädala tehing ei ole meie mittestandardne süsteem, sest artikkel, mis alati lõpeb „ehitame teile oma”, ei ole test, vaid pakkumine, mis peidab end küsimuse taha.

Millal on valmistoodang õige vastus

Valmistoodang on õige vastus seal, kus protsess on valdkonnas juba nimetatud ja teie ei ole need, kes selle nime leiutasid, sest e-post, raamatupidamine, mis väljastab arve nii, nagu seadus nõuab, standardne müügi-CRM, õppeplatvorm, mis registreerib kursuse ja läbimise, ning väike pood ühe hinna ja ühe laoga on kohad, kus ehitus ei anna midagi, mille eest tasuks maksta vahet litsentsi ja sprindi vahel. Me ei müü neid ridu „ajutise lahendusena, kuni olete päris süsteemiks valmis”, sest need on nende protsesside päris süsteemid.

Me müüme neid tooteid ka, ja see ei ole peidetud lubadus, et aasta pärast tuleb ehitus: WordPress jääb sisuplatvormiks teemaga, mille kirjutame meie, mitte poest võetud valmisteemaga; väikesele poele standardprotsessidega ütleme ise WooCommerce; Moodle jääb õppeplatvormiks, mida konfigureerime, migreerime ja kujundame, mitte ei leiuta uuesti. Nende ridade hinnad seisavad teenuselehtedel ja ühes kohas allpool selles artiklis, kus tuleb näidata, et eritarkvara alampiir ei ole automaatselt kalleim rida, ja siin piisab öelda, et toode jääb tooteks.

Tagajärg, kui te siiski selles kohas ehituse tellite, ei ole „parem kontroll”, vaid hooldus, mida te enam tuhandete teistega ei jaga, sest postiprogrammi turvaparanduse laseb keegi kõigile, oma postiprogrammi paiga lasete teie, ja see kõlab vabadusena, kuni tuleb teine öö, mil tuleb parandada see, mille tootja on oma tootes juba parandanud. Me müüme seda vabadust seal, kus protsess selle ära teenib, mitte seal, kus piisab litsentsist, sest muidu müüme teile tööd, mida te aasta pärast vihkate kalli duplikaadina.

Seepärast on ausaim asi, mida saame öelda enne mis tahes mittestandardset kalkulatsiooni, nimekiri toodetest, mida soovitaksime asemele: kui protsess on õpe, alustage Moodle'iga, kui protsess on sisu, alustage WordPressiga, kui protsess on väike pood, alustage WooCommerce'iga, ja kui protsess on arved ja seaduses ette nähtud arvestus, alustage raamatupidamisega, mis teil juba on, ja alles siis küsige, kas millestki sellest peab saama oma süsteem. See nimekiri ei ole partnerleping, see on test, mida kasutame enda vastu.

Millal on eritarkvara põhjendatud

Eritarkvara on põhjendatud siis, kui protsess on osa teie konkurentsieelisest või valmislahendused nõuavad liiga palju kompromisse, ja protsess võib jääda kauba tugiprotsessiks ning olla siiski selle testi osa, sest test on kompromisside arv, mitte see, kas te müüte tarkvara. Kui valmistoodang hakkab nõudma, et teist saaks keskmine klient, ja keskmine klient ei ole teie konkurentsieelis, on ehitus lõpuks test, mille protsess on läbinud, mitte soov oma ekraani järele.

Liidestus ei ole siin argument iseenesest, sest toodetel on samuti liidesed ja me ühendame need, ja argument algab alles siis, kui liidesest ei piisa ja protsess nõuab, et tõde laoseisu, hinna või oleku kohta elaks ühes kohas, mida teie kontrollite. Sadales tīkla kaartide portaal, mille oleme ehitanud Laravelile ja Leafletile, näitab väljalülitusi, vaba võimsust ja liitumistasu, ja see ei ole „kaart pluss pistikprogramm”, sest tasu ja võimsus on operaatori protsess, mitte kaarditoote väli; Elektrumi portaalis liitub SSO-seanss igale päringule enne, kui Vue'i konfiguraator joonistab, ja see ei ole „energeetika teema WordPressis”, sest seanss on teenuse osa, mitte dekoratsioon.

Värv, logo ja menüüpaigutus ei ole see test, sest need saab teha tootes ja me teeme need tootes: Moodle'i teema teie paletiga, WordPressi teema ilma üleliigseta, WooCommerce'i pood, mis näeb teie moodi välja. Kui ainus, mida valmistööriistas teha ei saa, on „et näeks meie moodi välja”, ei ole te jõudnud eritarkvarani, vaid teemani, ja nende kahe segi ajamine tähendab maksta ehituse eest seal, kus piisab kujundusest, ja imestada pärast, miks hooldus on kallis süsteemil, mille ainus erinevus on värv.

Me ei ütle ka, et iga valdkond nõuab automaatselt oma platvormi, sest valdkonna nimi ei ole test, ja test on, kas selle valdkonna protsess teie ettevõttes on sama, mille tootja on juba paketti pannud, või on see teie viis, kuidas valdkond töötab, ja seda viisi ei tohi osta kõrvalt. Kui saab osta, ostke; kui ei saa, on jutt kohandatud ärisüsteemist, ja alles siis tasub rääkida eelanalüüsi töötoast, mitte teemast.

Kolmas tee: toode meie koodiga peal

Valmistoodangu ja nullist ehitamise vahel on kolmas tee, mida me samuti müüme ja mille võrdlused kõige sagedamini vahele jätavad: toode jääb tooteks ja peale kirjutame selle, mida toode ei tee, ja see ei ole „natuke eritarkvara”, vaid otsus jätta tuum sinna, kus seda hoiab tootja, ja kirjutada ainult see kiht, mis on teie. Sadales tīkla teenuseportaal seisab October CMS-il, ja kalkulaatorid, kalendrid ning rikketeade on töö toote peal, mitte uus sisumootor; Moodle'i juurutuses kontrollime kõigepealt, kas hindamise või aruande pistikprogramm juba on, ja alles siis kirjutame oma, sest muidu müüksime teile duplikaati.

Kui küsimus on kataloog, hinnad, tellimus ja tarne, on see poe test, ja see on juba kirjutatud artiklis WooCommerce'i või Laraveli valiku kohta, seega me ei kirjuta seda siin ümber ega muuda seda mittestandardse süsteemi vaikimisi vastuseks. Kui küsimus on CRM, ERP, sisehalduspaneel või valdkonna protsess, jääge siia, sest pood on üks juhtum samast testist, mitte kogu valiku sisu.

WordPressi poolel paistab kolmas tee keeldumisena, sest valmisteemasid me ei pane, need toovad funktsioone, millest saab turvarisk, ja ehitame puhta teema ainult sellega, mis vaja, ja see on endiselt toode: toimetaja kirjutab WordPressis, mitte meie leiutatud redaktoris, ja uuendused tulevad WordPressist, mitte ainult meie väljalaskest. Vahe selle ja eritellimussüsteemi vahel on see, et sisuprotsess mahub tootesse, aga teema protsess ei mahu ThemeForesti teemasse, ja nende segi ajamine tähendab kas panna võõras teema ja imestada pistikprogrammide üle, või ehitada oma CMS sisule, millele CMS juba on.

See piir on ka koht, kus ütleme ei „väikesele ümberehitusele”, mis kolmanda kuu järel on tuum, sest kui kohandusi saab rohkem kui konfiguratsiooni, kui iga uuendus nõuab kõigepealt meie koodi, kui tootja väli ei ole enam tõde, ei ole te enam kolmandal teel. Te olete ehituse peal, mis peidab end toote nime taha, ja siis on ausam nimetada ehitus ja arvestada see ehitisena, sest muidu maksate toote eest, mida enam uuendada ei saa, ja süsteemi eest, mida veel üle võtta ei saa.

Raha ja aeg on vorm, mitte hinnakiri

Eritellimussüsteem algab meie juures alates 8 000 €, ja täistsükkel võtab tavaliselt 12–32 nädalat, ja see on alampiir, mitte arve, ja 12 nädalat ei ole need samad esimesed kolm kuud, milles lubame kasutatava MVP: alampiir on lühim ehitis, MVP on samm, pärast mida süsteemi juba kasutatakse, ja 32 nädalat on suurema töö ülemine piir, mis mahub ka sellesse, mida üldises KKK-s nimetame kuueks kuni kaheksaks kuuks suurele eritellimussüsteemile. Laraveli leht algab samast 8 000 € alampiirist ja 6–24 nädalast, ja see ei ole odavam eritarkvara: see on leht inimesele, kes juba teab, et töö on Laravel, mitte test, kas töö üldse on ehitus.

Need arvud ei tohi saada lauseks „eritarkvara on kalleim valik”, sest Moodle'i juurutus algab alates 15 000 €, poe Pro-versioon maksab 9 500 €, ja mõlemad on eritarkvara alampiirist üleval, sest üks on suure toote juurutus, teine on pood lao ja B2B hindadega. Võrrelda 8 000 € alampiiri Moodle'i alampiiriga kui „ehitust versus toodet” on vale aritmeetika, sest võrrelda saab ainult sama protsessi kahte teed, ja isegi siis on mõlemad pooled alampiirid, mitte kogusummad; suuremate mittestandardsete tööde puhul arvestame tunnipõhise mudeli (time & materials) alusel nädalase ülempiiriga, sest fikseeritud hind tähendab seal tavaliselt riskilisa või vaidlust mahu üle, ja tunnihind on 50 €.

Tellimus versus ehitus ei ole ka valem, milles N aasta pärast üks pool automaatselt võidab, ja riigi kuluplaneerimine nimetab seda, mida näeme ka eralepingutes: SaaS-tasu võib kasvada kasutajate arvuga või indekseerimisega, liidestused jäävad teie kuluks, ja teenusepakkuja vahetuseks on vaja väljumisplaani, sest andmed seisavad tema juures. See ei ole protsent ehitisest, mida me siin tsiteeriksime, sest joonealune viide selliste arvude taha viib tarnijate blogidesse, ja selliseid numbreid me ei kirjuta, aga vorm jääb: püsitellimus on rida igal aastal, ehitus on alampiir pluss hooldus, ja kumbki ei ole reata.

Andmemäärus, mis on liidus kohaldatav alates 2025. aasta 12. septembrist, aitab viia välja eksporditavad andmed pilveteenusest ja keelab teenusepakkujal seada vahetamisele takistusi, aga funktsionaalset samaväärsust nõuab ta taristuteenuselt (IaaS), mitte CRM-ilt, mida te lihtsalt „üle kannate”, ja määrus 2023/2854 ei luba, et protsess kolib failiga kaasa. Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 20 kannab üle isikuandmed, mille andmesubjekt on esitanud, mitte rakenduse, mitte teie konfiguratsiooni, mitte ärireegleid, seega kui tahate süsteemi, mille saate viia teise arendaja juurde, on see lähtekood, mille me üle anname, mitte eksport võõrast paneelist, ja siin lõpeb ka see jaotis, sest järgmine lause oleks juba hinnakiri, mida meil selle küsimuse jaoks ei ole.

Mida me ei ütle, kui räägime eritarkvarast

Me ei ütle, et oma süsteem on alati targem, et valmistoodang on neile, kes „ei ole veel välja kasvanud”, või et kolme aasta pärast on ehitus kindlasti tasunud, sest selline kõver ilma teie protsessita on väljamõeldis. Artikkel, mis pärast ausat algust jõuab ikkagi selleni, et tuleb osta ehitus, on läinud liiga kaugele, ja oleme seda piisavalt näinud, et siin peatuda, sest ausus on piirang ja lühike test on eesmärk.

Me ei ütle ka, et Laravel on vastus valmistoodangu küsimusele, sest Laravel on viis, kuidas me kirjutame, kui test on juba andnud ehituse, ja raamistiku müümine inimesele, kellel on vaja Moodle'it, tähendab haamri müümist inimesele, kellel on vaja riiulit. Meie Laraveli leht algab alates 8 000 € ja räägib API-st, järjekordadest ja testidest, aga see artikkel räägib sellest, kas teile seda lehte üldse vaja on, ja nende segi ajamine tähendab, et valite tööriista enne, kui olete valinud töö.

Me ei ütle ka seda, et eelanalüüsi töötuba on peidetud viis teid ehitusse juhtida, sest töötoa tulemus on plaan, mis jääb kasulikuks ka siis, kui otsustate meid mitte kasutada, ja mõnikord ütleb plaan: võtke toode, mille olete juba nimetanud, ja me juurutame selle, või juurutab keegi teine. Kui see lause kõlab teile kaotatud tehinguna, on see sellepärast, et see on kaotatud tehing, ja me kaotame meelsamini ehituse, milles tuleks kirjutada veel üks CRM, kui saame kliendi, kes aasta pärast küsib, miks ta hoiab süsteemi, mida oleks saanud tellida.

Riigihankes ei tööta see test samamoodi nagu eraettevõttes, sest eraettevõtte testi ei saa sinna lihtsalt üle kanda: riigi planeerimises küsitakse esmalt, kas turul on juba valmislahendus, ja see kuulub hankesse, mitte sellesse lausesse, aga erasektori poolel kuulub teie protsess ja meie hinnakiri. Mõlemad pooled võivad jõuda sama vastuseni, ja nad ei jõua selleni sellepärast, et üks oleks teise seadus.

Kuidas see otsus meie juures sünnib

Töö algab kahe- kuni kolmepäevase eelanalüüsi töötoaga, milles koos teie meeskonnaga käime läbi protsessid, kasutajarollid, riskid ja MVP mahu, ja see ei ole slaidihommik, vaid töö, pärast mida saame öelda, kas protsess mahub valmistööriista, kas see nõuab kolmandat teed või on see ehitus. Kui vastus on toode, on töötuba selle lausega tasunud; kui vastus on ehitus, ei ole järgmine samm kood.

Enne produktsioonikoodi valmistame kahe kuni kolme nädalaga klikitava prototüübi, sest selles on meelt muuta odavam kui valmis süsteemis, ja prototüüp ei ole „et oleks midagi juhatusele näidata”, vaid koht, kus näete, et hinnatabel, mille eile nimetasite, on tegelikult teine tabel, ja kus see avastus maksab päevi, mitte kuid. Alles pärast seda algab arendus: esimese kolme kuuga ehitame MVP, mida saab päriselt kasutada, ja edasi laiendame iteratiivselt, kahenädalastes sprintides, igaühe järel demoga.

Lõpuks saate lähtekoodi, dokumentatsiooni ja taristu konfiguratsiooni ning saate selle viia teise arendaja juurde, ja see ei ole lubadus, et üleviimine on meeldiv, vaid lubadus, et te ei ole seotud meie kontoga. Suuremates projektides jääme tunnipõhise mudeli juurde nädalase ülempiiriga, ja MVP piiri siiski fikseerime, sest muidu saab „agile'ist” sõna, mille taha maht kaob, ja kui pärast töötuba lähete teist teed, jääb plaan teile, nagu oleme teenuselehel kirjutanud, ja see artikkel seda ei muuda.

Enne kui kirjutate meile, kirjutage protsess ühele lehele ilma tööriista nimeta ja märkige, milliseid ridu te ei tohi loovutada võõrale väljalaskele: kui leht on tühi või sellel on ainult „et oleks oma süsteem”, vajate toodet, ja me ütleme seda ka, aga kui lehel on protsess, mida konkurent ei saa osta valmistööriistana, tasub rääkida ehitisest. Kirjutage meile, kui tahate, et loeme selle lehe koos teiega ja ütleme, kummale poole te kuulute, ka siis, kui vastus on võtta toode, mille olete juba nimetanud.